Minu hommikud algasid sõnaga “miks”, päevad lõppesid niisamuti. Telefonile ei vastatud, sõnumile ka mitte.
Äkki täna…
Vaikus.
Jäin lihtsalt ootama, ega tahtnud oma initsiatiiviga üle pingutada, kuigi hinges esimeselt kohalt viimasel kukkuda oli päris valus. Ja mind ei lohutanud üldsegi teadmine, et see kõik on millekski hea.

Olin mõttes käinud läbi meie vestlused, oma käitumise, kahetsenud sedagi, et ma polnud temaga seksinud. Asjaolud, situatsioonid ja aeg olid kuidagi selle hetke vastu olnud. Äkki ta leidis kellegi teise, äkki oli tal juba enne mind naine, äkki… Kõige hullem vaenlane on teadmatus.
Ma olin selle poole aasta jooksul saanud kiirkursused n-ö meeste ülikoolis. Skeptiku keep oli langenud mu õlgadelt ja ma olin oma teflonpinnasest lubanud läbi pugeda ühel mehel, kes sinna magusvalusad kriimud jättis.

No mis on selles head ja milleks!?

Kiilu lüüakse välja kiiluga, ka selline on üks vanasõna. Nii lohutasin end ja pidasin aru, kas lõpetada kogu see netitutvuste virr-varr või vaadata portaalis veel mõnda aega ringi. Õigemini küll, olla ootel, sest enesemüümise aktiivsuseks ei olnud mul mingit tuju.

Ühel nädalavahetusel oli tutvumisportaalile suur reklaamikampaania.
Nii tulid portaali mitmed uued otsijad ja mu postkast oli jälle pilgeni täis “soovin sinuga lähemalt tutvuda” kirju, “tahan-tahan-tahan SIND!” hüüatusi ja kutseid “kliki minu profiilile”.
Nagu meestemeistrivõistlused.
Järgmine, järgmine palun, ebahuvitav, pilditu, liiga üleolev, arg — sorteerisin kirju ja mehi.
Tundsin end selles portaalis juba nagu kala vees. Enam ei viitsinud isegi neile vastata, kes pikemaid kirju kirjutasid ja kes minus huvi ei tekitanud. Enesesäästlikuks ja julmaks olin muutunud.

Hulle tõmbasin aga endiselt ligi. Ühele oli saanud kinnisideeks mind enesele naiseks võtta. Ta muudkui pommitas mind oma kirjadega, kuid ma ei vastanud. Või no tegelikult, kaheteistkümnendale kirjale saatsin vastuseks lakoonilise lause:

Kas on valus ka nii loll olla?

Jah, see oli häbematu minu poolt, ma tean, aga teistmoodi neist lahti ei saanud. Ka seda olin õppinud.

Lõpuks saabus ka selline kiri, mis mind muigama pani. See oli hoopis erinev teistest. Neist, milles enamus end lihtsalt tavaliseks eesti meheks tituleeris. Kui eesti mees oleks mingi kindla kvaliteediga toode, siis saaksin sellest neljasõnalisest lausest aru, aga eesti mees on kõike muud ja palju rohkemat üheaegselt.

“Olen juba üle 40 a mees, aga see ei tähenda, et oleksin surnud.
Me, myself&I, me saame omavahel hästi läbi, tuleme toime ka teiste inimestega, eriti hommikul.
Mõned võtmesõnad minu kohta: tunne, silitus, sõprus, erootika, inimesed, kummulikeeratud paat jõekäärus, vestlus, vein, muusika, naer, ajaleheriba järjehoidjana, erootika, kitarr, suusad lumehanges püsti, lõhn, erootika, narmad püksisääres, sina.
Ma ei tea, kas sa tahad koos minuga läbi halli kivi minna, aga kivikirves minul igatahes juba on…”

Poolteist nädalat hiljem võtsin vastu kohtumiskutse, mille ta esitas. Tema, kes pidas peaaegu sama ametit kui mu ärakadunud lemmik-mees.
Mitte et amet oleks mingi näitaja… kuid kui päris aus olla, siis ma siiski ootasin ja lootsin mingit sarnasust. Kasvõi pisinatukestki äratundmist.

Nii istusingi ühel õhtupoolikul kohvikus ühe toreda ja sümpaatse mehega. Haritud ja erudeeritud inimesega, kellega oli meeldiv vestelda. Tema kohta võis täiesti kindlalt öelda — tark inimene. Ta oli lugenud, reisinud ja näinud.
Loomulikult proovib igaüks meist (vähemalt esimesel kohtumisel) endast parimat muljet jätta, aga ta ei pingutanud üle. Tema viisakus ja haritus paistsid lihtsalt lausete seest välja. Ka humoorikas oli ta, aga…

Temaga oleks tore seltsis kontserdile, teatrisse ja metsa seenele minna, mõtlesin samal ajal kui mees rääkis oma viimasest kontserdielamuses.

Just sellist inimest ma olin otsinudki.

Kui poleks vahepeal olnud lemmik- meest, oleks kõik suurepärane olnud. Samas mõistsin, et jah ma oli leidnud midagi erilist. Ta oli nagu magushapu hiina kaste, mis suu vett jooksma pani. Kuid meie kohtumises puudus vürts ja pinge.
Äkki see veel tuleb, mõtlesin. Räägivad ju india naisedki, kes vanemate sobitatud abielude kaudu on mehele pandud, et tunded tulid hiljem.

Ma ei tea, kui palju usaldada instinkte või esimest tunnet, mida takkajärgi õigeks peetakse, aga igatahes otsustasin seekord mitte kohe alla anda ja kirjutasin paberiribale oma telefoninumbri.

“Ma võitsin praegu kuldmedali,” vaatas ta heldinult mu telefoninumbrit ning jätkas: “Ma valin väga hoolikalt, kellega ma üleüldsegi tutvust sobitan ja mul on väga hea meel, et meil nii hästi klapib, sa oled kaunis, tark ja sümpaatne.”

“Sulle sobivad prillid,” vastasin selle peale. See oli tõsi.

Järgneb