100 ja 1 meest ehk mitu meest korraga

 (30)
järgneb
luup, osting
Scanpix

NAISTEKA JÄRJELOOD: Istusin arvuti taha ja avasin enne kohtumist saabunud kirja ning vaatasin pikalt fotot ülikooli õppejõust. Mida me küll teeks ilma Google´i otsingumootorita, mis mulle praegusel juhul kindlalt kinnitas, et selline inimene on tõesti olemas ja töötabki kirjas mainitud töökohal.

Enne, kui olin jõudnud esimese kirja uuesti lõpuni lugeda, nägin postkastis juba uut temalt tulnud kirja.

Ohhoo, keegi on minust tõeliselt huvitatud!

Juba esimesest kirjast õhkus intelligentsust ja viisakust, kui ta rääkis endast ja miks ta siin tutvumisportaalis üldse on. Teine oli tulvil huvi minu vastu ning kirja all seisis ka telefoninumber ja päris isiklik meiliaadress.

Ettevaatust pole kunagi palju, rahustasin end nuhkijat mängides ja uurisin Google´i kaudu edasi, kellega tegemist. Leidsin tema tööalased kirjutised, mis erinevate väljaannete veebilehtedele üles olid riputatud ja mõned pildid. Tegelikult aga otsisin (õigemini lootsin mitte leida) tema võimalikke skandaale. Ei leidnud ühtegi. Mees paistis minu ellu täielikult sobivat.

Samas andmeid otsides, tundsin siiski mingit imelikku rahutust.
Olin ju kohtunud äsja väga sümpaatse inimesega ja lubanud Mees-Juhiga uuestigi kohtuda. Nüüd huvitun siin teisest mehest.

Kas see jääbki selliseks lõputuks otsimistundeks, kus mõtled, et äkki on aia taga magusam rohi, äkki on tulemas veelgi toredam inimene?

Kui mitme mehega on sobilik samaaegselt suhet luua?

Pole ju võimalik siin välja jagada ootenumbreid, et vaata, kui nüüd see mees mulle ei sobi, siis on käes teie kord…

Mul oli pisut ebameeldiv tunne nagu alustaks ma uut tutvust pettusega, aga loomulikult otsustasin kirjutada vastu. Pole ju Mees-Juhtki teab mis kindel tulevikupartner ning mis peamine — kas ma tema ajagraafikusse üldse mahun?

Kõik algas traditsiooniliselt juba tülgastust tekitava sama jutuga. Mis mulle meeldib, mida mehelt ootan. Soovisin ka, et jääksime algul ainult kirjarivide vahele tuttavaks. Vaatame pärast, kas ma tema telefoninumbrit kasutan või mitte. Enda oma ma muidugi ei andnud.

Ma tahtsin mõtlemisaega ja leida äratundmistunnet. Loomulikult oleks helistamine olnud palju lihtsam, saaksin kohe spontaanselt tunnetada, mis inimesega on tegemist. Aga ma ei tahtnud ja natuke ka pelgasin, sest kõik tundus liiga hea ja liiga sobilik. Proovime seekord veel aeglast ja kirjalikku tutvust, otsustasin.

Hommikul leidsin uue kirja postkastist rõõmsa ja päikselise päeva sooviga. Juurde oli lisatud väike lilleõis. Hmm, romantik, tegin järelduse ja saatsin vastuseks mõne rivi samasuguste soovidega.
Õhtul tuli pikem kiri, milles ta kirjutas, et ei saanud mõtteid enam minust eemale ja vaatas mitu korda päeva jooksul ega ma talle pole kirjutanud. Ta olevat mu profiili vähemalt viiskümmend korda läbi lugenud ning tundis, et meid on mingi saatusekäsi ühte saatnud.

Meie kirjavahetus jätkus, kus kirjutasime oma harrastustest, raamatutest ja muusikast jne. Minus hakkas kerkima usk, et olen leidnud selle, keda otsingi.

Siis hakkasid tulema järjest romantilisemad kirjad, või ma ei oskagi öelda, kas neid nimetatakse romantilisteks… Kolm korda päevas sain kas minule pühendatud muusikapäeviku, pildiseeria kaunite vaadetega või niisama ülistuskirja. Iga kiri oli täis õhkamist, mis ootas minuga kohtumist, mis ülistas minu silmi, minu sõrmede alt välja voolavat sujuvat väljendusoskust.

Ma olin ülivõrdes naine

Lisaks oli iga kirja lõpus kas väike sätendav loomake suure südame või lillekesega või mõni luuletus.

Olin kunagi sarnaseid kirju kirjutanud teismelise eas, oma salajasse päevikusse ja mingi imelik tunne tuli sisse. Loomulikult oli see tähelepanu meeldiv, aga ausalt öeldes tundus see ka piinlikult lapsikuna. Õigemini mitteusutavana või siis uskumatuna, sest tegu oli siiski ülikooli õppejõuga ja minu ettekujutuses ei olnud need sätendavate karude mehed.

Olen ma äkki ise romantikast võõrdunud?

Samas ei andnud mulle rahu piinav mõte — kuidas võib üks mees nii takerduv olla, ta ju pole mind näinud, ma olen saatnud talle küllalt platoonilisi kirju, mitte mingeid “ja-ja-jah, see on meie saatus, seome sabad kokku nagu need kaks hiirt, mis sa mulle saatsid ja elame elu lõpuni rõõmsalt koos”.

Võib-olla on ta lihtsalt veidike saamatu ja mõtleb, et naistele meeldivad sellised asjad ja kindlasti mõnele meeldivadki. Minulegi, loomulikult, aga ainult mõni protsent sellest ülevoolavast romantikast.
Üritasin kirjades suunata meie juttu ja mitte anda põhjust enneaegsele armumisele, aga endiselt tulid iga mu lauset ülistavad kirjad.

Siis ühel päeval tuli kiri, kus ta kirjutas, et oli koos oma abikaasa ja ülikoolis käiva pojaga suvilasse mööblit käinud ostmas. Tema pojast olin teadlik ja oma kirjades oli ta andnud mõista, et on lahutatud. Jah, kindlalt lahutatud. Ka väljaotsitud informatsioon tema kohta ei rääkinud midagi abikaasast.

Üks moment palun! Kes meist siin on üleliigne?

Ma tundsin korraga nii viha kui ka kergendust. Minus oli hakkanud nagunii kasvama eemaletõukav tunne ebaloomuliku kiindumise ja liigse takerdumise pärast, aga tema naine oli ikkagi nagu rong viljapõllul, kuhu see ei oleks pidanud kuuluma.

Samas nägin juba uut kirja temalt.

Loomulikult seletuse ja vabandusega, et ma tema naisest teadlik polnud, aga nad elavat ainult formaalselt koos. Lahutus on kohe-kohe ukse ees. Ta vabandus ka oma arguse ees, et ei julgenud tõtt rääkida, kuna kartis mind kaotada.

Mu hing röökis vihast

Ma ei kirjuta enam ühtegi rida selle mehega! Ta on avalikustanud end minu ees, kas ta siis ei karda, et ma ta naise jutule võiksin minna? Või mis see aitab. Tegelikult ma vihkasin selliseid maailmaparandajaid, kes “kas-sa-ei-tea-mis-su-mees-teeb” proovisid peret “päästa”. Võib-olla ta räägibki tõtt formaalsusest, aga mina ei tahtnud olla kolmas ratas.

Samas ärkas minus üles minu oma abielu ajaloo lõpp ja see ebameeldiv tunne, mida olin abielunaisena tundnud, kui abikaasa seiklustest teada sain. Mida ma sellest mehest veel teada saan? Mis üleüldse liigub selle mehe peas?

järgneb