100 ja 1 meest ehk must-valge armastus

 (35)
100 ja 1 meest ehk must-valge armastus
Scanpix

NAISTEKA JÄRJELOOD: “Nüüd oleks see koht ja aeg — teha minuga midagi sellist, mida me varem teinud ei ole!”
Millal me selliseid jutte rääkisime? Ilmselt olin ma hüpnoosis, kui sellest rääkisime, aga loomulikult ütlesin ma jah, sada korda jah!

Samal sekundil saatsin silbi-pikkuse sms-i teele.

Mind haaras põnevus: mida ta küll on välja mõelnud, mis sündmusest jutt? Mäletan, et rääkisime lauljatest ja esinejatest, kelle kontserditel pole käinud, öisest kalaretkest, metsas ööbimisest, paadi- ja soomatkast… Rääkisime ka tegemistest, mida tahaks uuesti kogeda ning sellest, et elu nautimiseks ei pea globaalseid asju tegema, kellegagi hetkede jagamine on kõige tähtsam.

Selle põnevuse keskel rõõmustas mind aga kõige enam hoopis teadmine, et ta tahtis mind veel näha. Oi, kuidas oleksin tahtnud rõõmusegaselt hüüda:

Ta tahab, ta tahab!!!

Nädal oli liiga pikk, tunnid venisid meeletult.

Kui lõpuks reede saabus, olin tulvil nädala jooksul kogunenud fantaasiatest. Nii palju oli reaalsustaju siiski ka, et mõtlesin korraks riietusele — et oleks ikka praktiline. Seepärast saatsingi sõnumi, et täpsustada. Vastusõnumis oli vaid silmapilgutus, teate küll ;)
Kui see pole flirt, siis mis on!?
Olin mõne minuti ilmselgelt segaduses, kuni saabus järgmine sõnum, kus kirjas, et kõige meelsamini näeks ta mind kandmas vaid lõhnaõli Chanel nr 5, aga kuna meid ootab ees pikem aeg värskes õhus, siis soovitab ta lisaks lõhnaõlile ka midagi mugavat ja sooja.

Ma vist elan, üle pika aja elan ja see oli ütlemata hea tunne, tunnistasin endale.

Saabusin keskpäevaks bussiga saja kilomeetrit eemal. Mind ootas kavalust täis silmapaar.
Suures ja soojas süleluses tunnistasin naerdes, et pole suutnud oma mõttelennust hoolimata välja mõelda, milline päev meid ootab.
“Annan sulle paar vihjet: päeva kuulub üllatus-üllatus mina ja sina, midagi musta ja midagi valget ning midagi kõrget.”
Nüüd olin täiesti segaduses.
Mõni minut hiljem sõitsime juba autoga kohalikus linnas ringi ning tema tutvustas tuttavlikult linna. Seejärel sõitsime linnast välja ja peatusime omamoodi vaateplatvormil — sealt vaadates oli linn justkui peopesal.

Vaade oli ilus, nii linnale kui ka mehele, kes parasjagu auto tagaistmelt suure korvi ja koti võttis ning seejärel suure teki pisut kõrvalisemasse paika laotas. Koht oli super, nägime kõrgelt ilusat panoraami ja samas olime uudishimulike pilkude eest varjul.

Kotist aga rändas välja kandik, korvist šampus ja klaasid ning puuviljad. Vaatasin tema askeldamist heldinud pilgul, ta oli nii toimekas ja asjalik, samas nii salapärane.

“Üks hetk Mon Chéri,” ütles ta šampust avades ja jätkas: “Kõigepealt, teretulemast minu ellu! Tahtsin seda hetke tähistada pilvedele võimalikult lähedal olles.”
Kihisev jook jäi suudlusega võrreldes küll hõbemedalile! Oeh, mitte ainult sõnu ei oska ta ritta seada, vaid ka suudelda!
Tõepoolest, teretulemast ka minu ellu, mõtlesin.
“Ja nüüd mu daam, need must-valged…” hakkas ta kotist välja võtma üht karpi. Loomulikult, plahvatas mul peas, must-valge on ju assortii… — šampus, šokolaad ja maasikad.
Kuid hetk hiljem peatus mu pilk hoopis teistsugusel karbil.

Kabe!

Ei ole võimalik! Kabe! Hakkasin rõõmsalt naerma. Kuidas ta küll korjas mu jutust üles ammuse soovi mängida kellegagi kabet? Mängu, mida ma kunagi nii väga olin armastanud ja mida pikka aega polnud teinud. Situatsioon oli päris naljakas, õigemini ootamatu, sest šampust ja kabet annab omavahel paari panna.
Mängisime, jõime šampus, sõime ja tulime teineteisele üha lähemale…. Ei, me ei seksinud, kuigi pean tunnistama, et mingil hetkel oleksin ka selleks valmis olnud.
Nii kadus päev märkamatult õhtusse.

“Muide, tegelikult ei ole meie päev veel läbi. Sest üritus, mille pärast Su siia kutsusin, seisab meil veel ees,” teatas ta autosse istudes.
Ah et veel midagi!? Minu jaoks oli piknik kabega juba omaette sündmus.

Sõitsime hämaras randa, kuhu oli kogunenud palju inimesi. Seda sündmust olin kusagil sisimas tegelikult ka arvanud, ent siiski

Muinastulede Öö

Süütasime koos teiste inimestega küünlaid ja panime need peaaegu vee äärde rivvi, istusime lõkke ääres ja kuulasime kitarrimängija laule.
Ilus, oli ilus ja õnnelik olla. Oli hea tunda, kuidas kellegi käsi sind õrnalt puudutas ja oma käe su piha ümber asetas.
Ilus päev sai kroonitud.
Kuid ma pidin lahkuma, kodu kutsus ja ma ei saanud sinna midagi parata. Pealegi pidi tema vaatamata nädalavahetusele tööl olema.
Kuid üks küsimus ei andnud mulle rahu: kas meist saabki nüüd nädalavahetuse-paar?
Vähemalt esialgu, ja pealegi on alguses alati kõik ülivõrdes ilus! Eks hiljem paistab, mis selle särava koore alt paljastub… Nii mõtlesin ja see aitas jalad tugevamalt maas hoida.

Enne bussile minekut lubasin, et järgmine kord organiseerin mina meile midagi sellist, mida me ammu teinud polnud. Ja soovitasin tallegi Chanel muretseda ning soojemad riided kokku pakkida.

Nii hakkas meie elu veerema, paar sõnumit päevas, siis chat, seejärel kohtumine. Jälle nädalavahetusel.
Olime käinud vabaõhukontserdil, näitusel, laevaga päevakruiisil ja veetnud lugematult palju mõnusaid ühishetki. Kõik see kinnitas minu jaoks vaid üht: olin leidnud hingesugulase!

Ühte meie järgmistest hetkedest plaanides otsustasin, et läheme hobusetega ratsutama. Vaatasin meile sobiva koha ja aja ning saatsin talle sõnumi, et küsida, kas kellaaeg sobib.
Terve päeva jooksul ei tulnud mingit vastust.
Saatsin uuesti sõnumi. Hiljem panin talle meiligi teele, sest telefonide peale ei või iial kindel olla.
Vastus jäi tulemata.
Mis ometi juhtunud oli? tundsin ärevust. Oli ta haigestunud, haiglasse viidud või … äkki oli midagi traagilist juhtunud.
Viimasele küsimusele sain kiiresti eitava vastuse — oli ju mehe töö midagi sellist, mida avalikult jälgida sai. Sain südamerahu tagasi.
Kuid vastuseta olin endiselt…
Ilmselt midagi töist on vahele tulnud, arvasin.
Vaikimine aga jätkus.
Igaks juhuks panin küsimuse uuesti kirja ja saatsin teele koos ettepanekuga, teha midagi muud, sest ratsutama ju ometigi ei pea…
Vaikus.
Nii kestis see nädala.
Miks? — küsida polnud kelleltki.

Avasin unarusse jäänud tutvumisportaali. Sinna laekus endiselt kirju, ehkki nüüd juba harvem. Sest varasemad olijad teadsid minu suhtumist. Uusi tutvusepakkujaid oli ometigi.
Kuid ma olin juba mõnda aega peaaegu kindlalt teadnud, et selle portaaliga olen ma lõpparve teinud. Leidsin ju otsitud inimese, pealegi hingesugulase. Ehkki suhtusin alguses nii skeptiliselt kõigesse.

Lemmik-mees vaikis endiselt

Ma ei suutnud uskuda, et olen teda kuidagi valesti mõistnud või lugenud. Meie kohtumised olid päris kindel märk sellest, et tõmme on mõlemapoolne. Pealegi — vahel on asju, mida lihtsalt tead!
Milles siis asi?
Need neetud kilomeetrid ja meie töö, mida kumbki teise linna ümber ei saanud kantida — jah, see kõik oli algusest peale meie suurim takistus, kuid siiski…
On suhteid, mis sünnivad surnult… ehk oli nii ka meie loos.
Kuid miks kaob inimene su elust sõnagi lausumata!?
Või ilmub ta veel ühel päeval välja?

järgneb