100 ja 1 meest ehk pitssukkades voodis ja aknalaual

 (38)
järgneb
100 ja 1 meest ehk pitssukkades voodis ja aknalaual
lavastus, Ilmar Saabas

NAISTEKA JÄRJELOOD: Koju jõudnult arvutis traditsioonilist postkastiülevaatust tehes märkasin, et olin saanud vastuse, mida ma ei oodanud. Mind valdas ärevus, suu kiskus naerule ja käed hakkasid klahvidel värisema… Mida see lapsi sooviv Mister Imeline ometi kirjutab? On see tänukiri? Või ehk midagi enamat?

Houston, we have a problem!
Ma pole päris kindel, kes meist on juust ja kumb on hiir, aga me võime selle välja selgitada…

Nii see algas, üks kuskil kõhuõõnes mõnusat kõdi tekitav kirjavahetus. Kuid üsna pea olin ma ikka täiesti veendunud, et me olemegi vaid kirjasõbrad.
Miks? Kõik tundus ju tore?
Sest algusest peale oli selge, et tema soovib pere, mina mitte. Pealegi elas ta teises linnas.
Seega tegin otsuse:

Ma ei taha teda näha

Ma ei taha enam pettuda. Esimene kohting oli visa ununema. Samas mõistsin, et tõenäosus samasuguse fiaskoga lõppeval kokkusaamise oli väga väike. Aga ma tahtsin enesele jätta temast tekkinud kujutluspildi — energilisest, humoorikast ja mõnusa jutuga mehest. Temaga kirjutades tundsind, et olen leidnud saatusekaaslase. Kellegi, kellega mõtteid vahetada, kellele toetuda ja abi pakkuda. Et olin leidnud sõbra. Ja seda oli ju rohkem kui küll.

Kuna minu kasutajaprofiilil oli selles suhtlusportaalis juurdepääs ainult meesterahvaste kontodele, siis hakkas mind ühel hetkel huvitama, kuidas teised naised siin portaalis tegutsevad. Oli mullegi ju paras ports austajaid tekkinud, olin juba pisut kursis sellega, kuidas mehed tegutsevad. Nüüd tahtsin oma kirjasõbralt teada, milliste enese müümise trikkidega tema kokku on puutunud. Mitte et ma nende järgi joonduda oleks tahtnud, kuid huvitav oli ikkagi, et kuidas ja mida tehtaks, kui

Kaalul on ei rohkem ega vähem kui MEES!

Kirjasõber rääkiski. Ütles, et naised on kohati lausa agressiivsed. Peaaegu iga päev tehakse otseseid ja julgeid ettepanekuid. Noored neiud olevat eriti maiad kui sihikul on vanem meesterahavas. Nad isegi ei varja seda. Ja siis need fotod, mida endast saadetakse: napis või olematus rõivas voodis tekiservaga kaetult või hotelliaknal pitssukkades poseeritud pildid olla pigem reegel kui erand.

Lugesin tema kirjeldust ja peast käis läbi, et mina oma rohelises kodukampsunis olen ilmselt viimastestki tükki maad tagapool. Kuid see mõte ei läinudki mulle just väga korda.

Kirjeldus jätkus inetustega s.t. et jutuga sellest, mis juhtub siis, kui mees naisele EI ütleb. Heal juhul saad lihtsalt sõimata. Halvimal juhul saad räigelt ja ülimalt inetult sõimata. Mõni paneb needusegi peale.

Kui minul on nö piirkondlik profiil, siis mu kirjasõbral oli see rahvusvaheline ja nii sai ta palju kirju ka välismaalt, eriti Aafrikast ja enditest NSV Liidu riikidest. Paar kirja olid tulnud ka meestelt — tõsi, need vennad vahendasid siiski naisi, üksi või mitmekesi ja tasu eest.

Nii me siis kirjutasime.

Mida päev edasi, seda tüdinumaks kogu see veebielu minu jaoks läks. Olin juba alguses otsustanud, et mehed, kes mulle kirjutavad, saavad kas või paarisõnalise vastuse. Kuid enam ei jaksanud ma originaalitseda ja minust sai copy paste inimene.

“Tänan tähelepanu eest, aga meie vahemaa on liiga pikk / meie elusituatsioonid on liiga erinevad,” oli tavaline kiri, mille vastuseks läkitasin.

Ja järjest rohkem veendusin, et näost näkku tutvumine on minule siiski sobivam. Kuid

kui mehi on liiga, tuleb sellest üledoos

Käisin ka kahe mehega kohtingul. Nende profiilitekst oli ladus ja algatuse kohtumisekst tegid nemad. Nõustusingi: ühega käisime kohvikus ja teisega lihtsalt jalutamas. Piltidel paistsid mehed päris viksid ja krapsakad olevat, kuid kohale saabusid ilmselgelt nende vanemad vennad…

Võib ju küsida, et kas teatrisse ja jalutuskäigule vajatakse supermeest. Ei, loomulikult mitte, aga vähemalt ühine “keel” peaks olema, sümpaatsust ja elementaarne huvi… Kummagi puhul jäi side sündimata.

Üks neist oli veendunud maailmaparandaja ja tema oma maailmas oli vaid kaks värvi — must ja valge. Ja kui tema suutnuks, käinuks maakera teisipidi.

Teine oli oma profiilis valetanud nii palju, et lõpuks küsisin, kas tal miski paika ka peab. Tema vastas siis ausalt, et teda huvitab erootika. Ja et ärgu ma vassigu, et see mulle ei meeldi… No tänan pakkumast muidugi, kuid erootikale eelneb siiski pisut rohkem ausust ja austust kaaslase vastu.

Internetis end üliinimeseks joonistada on muidugi ülimalt lihtne ja loomulikult teeme me seda. Kõik ja mingil määral. Nii oskasin oodata, et kohtingukaaslased ei pruugi päris üks-ühele eksemplarid olla. Kuid totaalne valetamine ja enese teiseks tegemine … Milleks? Eriti veel juhul, kui sul on reaalne soov ja ehk lõpuks võimaluski silmast silma kohtuda?

* * *

Aeg muudkui kulus. Varsti tundsin, et ma ei jaksanud enam seal enesereklaamibüroos olla. Iga uue huvitujaga hakkas kõik otsast peale — mis sulle meeldib ja millega tegeled jne jne jne. Lõpuks jätsin konto päris unarusse. Nädalaks.

Ja siis see tuli: uue liituja kiri. Mees (ametilt mingi juht) tundis huvi, kas mul on juba puhkus peetud või veel ees. Ja et praegu oleks õige aeg küll, kuna ilmad on ju imelised.

Minu reaktsioon oli olematu. Vaatasin tülpinult tema kontot.

Algul mõtlesin üldse mitte välja teha, aga vastasin ometi: “Tänan küsimast, ilmadega vedas. Puhkus on just alanud. Kuidas enesel, kas olnud, käes või ees?”

Selgus, et Mees-Juht oli kahe firma vahel: üks sai just müüdud, teist lükkas käima. Ei enamat. Paari tunni pärast tuli aga uus kiri:

“Vabandan, kui kiirustan, aga kas sa tuleksid mulle ühele üritusele avec’iks? Saaksime paremini tuttavaks. Koosviibimine on täiesti tavaline seltskondlik. Riietus võib olla isegi sportlik.”

Eneselegi ootamatult vastasin jaatavalt.
Kuid pärast kirja saatmist hakkasin kahetsema. Kirusin end, sest olin soostunud tundmatuga kohtuma. Kuid isegi see emotsioon mattus peagi üldise tüdimuse alla.

järgneb