100 ja 1 meest ehk spermadoonoriga tulevikku

 (32)
järgneb
võti ja lukk
Scanpix

NAISTEKA JÄRJELOOD: Postkastis vilkus üksteist uut kirja. Äkki mõistsin, et olin siiani kogu oma aja pühendanud saabunud kirjadele. Kuid olin unustanud tutvumisportaali teise, põnevama poole — ise seda nn meeskataloogi sirvida. Jätsin seega uued kirjad ootele ja alustasin seiklemist.

Kas võib olla lihtsamat ja meeldivamat moodust meheotsinguteks kui see, et istud diivanil, nopid viinamarju kobarast otse suhu ja klõbistad sülimikrol end ühe mehe kontolt teisele!? Kogemusest tean rääkida, et paremat ei löö ette küll!

Kontosid oli igasuguseid. Oli avalike ja kinniste piltidega, väga palju muidugi ka pildituid profiile. Põhjaliku kontoteksti enesest olid kirjutanud ainult mõned. Üksikud polnud viitsinud isegi oma nö vajalikke andmeid sisestada. Mida nad siis õige loodavad? Meeleheitel naisi, kes ükskõik millise püksikandja kohe kaissu krabaks?
Enamikust tekstidest kajas läbi mõte: kirjuta ja saame kokku, siis õpid mind paremini tundma.
Õige!

Olin ka ise järeldusele jõudnud, et enam ma veebi kaudu süvaanalüüse ei tee ega vahenda. Otsustasin, et inimesega peab pisut varem kohtuma. Muidu kirjutad ja kirjutad ja kokku saades hoomad, et puudub nii susisevad söed kui leek.

Nii karastub naine netimaailmas

Võib ju lausa ütelda, et nii muutub naine ükskõikseks. No vähemalt pisut, ehkki minu puhul ei pea see absoluutselt paika.
Ma sirvisin kontosid: järgmine mees, ei, ei, järgmine mees, ei, järgmine, järgmine…. oot, mis siia oli kirjutatud… ja klõbistasin end eelmisele leheküljele tagasi:

“Mitte miski, naist arvestamata, pole kaunim kui briljantselt öeldud lause. Armastan naisi ja lapsi, mõlemaid väga erineval moel. Elan suureks kasvamise lootuses. Pidevalt arvutiekraani ja pliidi vahet siiberdavatel naistel palun mitte ühendust võtta…” ja ikka seda radapidi edasi.

Muigasin.
Sest see mees müüs end mulle just maha. Väide “naine armastab kõrvadega” leidis tõestuse!
Kahjuks leidsin ma hetk hiljem tema kontot täpsemalt uurides, et temal on soov lapsi saada, minul aga see ju puudus. Ja ma olen selles 100 protsenti kindel.
Otsustasin talle sellest hoolimata siiski paar rida kirjutada ja tunnistada, millise tundega lugesin ta teksti:

“Oled nagu hiirele mõeldud juust, mis on kättesaamatult klaaspurgis. Tean, et meie tulevik pole tähtedesse kirjutatud, ent tahtsin siiski endast märku anda. Sest sinu sissekanne pani mu muigama.”

Nii ma siis kirjutasin ja tõepoolest — ei oodanudki mingit vastust.
Sest vaid viivuke hiljem kirjutasin juba uut vastust ühele teisele mehele. Õpetajale, kelle puhul julgesin kindlalt loota, et lisaks kirjasõna valdamisele on mees ka verbaalselt end võimeline väljendama.

Nädala hiljem olin selles veendunud

Teise kohtingu ajal naersin ja tardusin jubedustundest vaheldumisi ning tänasin õnne, et inimkond pole veel mõtetelugejat leiutanud.

See mees oli tõeline verbaalvirtuoos ja situatsioonikoomik. Ta oli aval ja otsekohene, rääkides oma minevikust. Vaevata kirjeldas ta muuhulgas isiklikust kogemusest seda, kuidas käib spermaanalüüsi andmine. Nagu filmis ehk siis kuidas ta väikses toas, purk käes, kõik pakutud pornofilmid ära vaatas ja ajakirjad läbi lappas ning kuidas medõde iga poole tunni tagant uksele koputamas käis. Et uurida, kas kõik on ikka hästi. Mees vastanud, et järjest paremaks läheb.

Kohtingu kulgedes avaldas ta oma visiooni sellest, milline võiks välja näha meie tulevik ja et mis kuupäeval ma tema juurde võiksin kolida.
Mul pidi jook kurku minema. Sest no kuulge — me ju alles kohtusime!
Seejärel kirjeldas ta, kuidas ta ei lubanud oma endist abikaasat golfi mängima, sest oli armukade. Samal põhjusel käinud mees ka naisel tööl vastas.

Ahhoi, minult ka midagi küsitakse või?

Monoetendustel pole kahekõne muidugi kombeks. Kuid ma sekkusin siiski. Siis, kui ta õhtu lõpetuseks teatas järgmise kohtingu kuupäeva. Luiskasin muiates, et mul on sel päeval järgmine kohting, ühe teise mehega.
“Olgu nii, kuid vaata tulevikus hoolega tänaval neid pikas mustas mantlis mehi. Üks neist võin olla mina, soolapüss hõlma all!” hoiatas ta rõõmsal ilmel.
Ma ei lasknud end kõigutada ja olin koguni nii julge, et tõmbasin kuuldavalt meie tulevikule kriipsu peale. Samas tänasin teda ka aasta naljakaima õhtu.

Lahkusime nagu vanad sõbrad ja lubasime tänaval kohtudes siiski teretada.

Koju jõudnult arvutis traditsioonilist postkastiülevaatust tehes märkasin, et olin saanud vastuse, mida ma ei oodanud.
Mind valdas ärevus, suu kiskus naerule ja käed hakkasid klahvidel värisema…

Mida see lapsi sooviv Mister Imeline ometi kirjutab?
On see tänukiri?
Või ehk midagi enamat?

järgneb