Mulle meeldis, et Pauts ütles välja, et igasugu maksud ja muu taoline ei muuda olukorda. Lapsi sünnib sekkudes või sekkumata ikka nii, nagu inimene ise otsustab.

Iseasi, kas need otsused on alati õiged. Mu ema on oma õega kui päev ja öö - mu ema armastab kodust elu, kokata, lapsi kasvatada. Tema õde oli aga täielik vastand, ta mõtles enamasti vaid kõike enda mätta otsast ja lapsesaamine ei tundunud üldse temalik. Aga ometi ta sai ja kasvatas tütre üksi üles. Praeguseks on tütar minust paar aastat noorem ja nad ei suhtle emaga. Nii palju kui lapsepõlvest mäletan, tädi alati alandas oma tütart, tänitas kõige pärast. Suurt emaarmastust ma seal ei näinud.

Vanemad on mult ikka vahel uurinud, kuidas mul pereplaneerimisega lood, 30 ju koitis. Olen ausalt öelnud, ma ei ole lapse saamiseks valmis! Ma ei tahaks olla oma tädi koopia või muidu närviline ema. Mu elus pole veel praegu seda stabiilsust ja ka seda õiget inimest pole kohanud, kellega elu veeta. Oma ühetoalises üürikorteris ma pere mängida ei tahaks.

Ja näen vanade kooliõdede pealt, et varakult lapse saamine võib olla viga. Üks mu kooliõde sai lapse juba 17-aastaselt. Praeguseks on see poeg teismeline ja nagu olen kuulnud, pidi olema paras rüblik. Puudub koolitundidest ja varastab. Tema isaga ei elanud kooliõde päevagi koos, kuidas selle kohta öeldagi - juhuslik vahekord. Praegu on kooliõel juba kolm last. Kahe noorema lapse isaga elavad koos, aga too mees armastab pudelit rohkem kui oma perekonda. Ühesõnaga õnnetud olud ja see kõik kandub laste käitumismustritesse edasi.

Kahjuks tean ka näidet, kus üks noor tüdruk jäigi sihilikult rasedaks, kuna oli leidnud varaka noormehe. Ja ses olukorras võis noormees talle korrutada palju tahes - seda last pole vaja - naine jäi endale kindlaks. Ta oli siis 22. Praeguseks on nad ammu lahus, aga mees katab muidugi sujuvalt neiu kõik kulud. Vaevalt investeeringud peamiselt lapse heaks lähevad.

Kõige selle kõrval näitab elu, et kõik taandub siiski inimeste enda otsustele ja vahel ka rumalustele. Riik kui selline ei saa neis asjades midagi ära teha. Võid ju koolikavva suruda rohkem seksuaalkasvatust, aga järgmisel peol joob end keegi ikka purju ja kondoom on viimane, mille peale mõeldaks. Ja lastetusmaks oleks absurdi tipp. Tunne kui tsirkuseloomal, kellele öeldakse, et hüppa! Kui ei hüppa, saad piitsa.

Riiklike korraldustega seoses meenus ka üks positiivne näide - mul on kaks sõbrannat, kes on lesbid. Ja neil on laps! Lapse isaks on selle paari üks sõber, kes oli juba ses vanuses, et last sooviks ja mingil määral ta lööbki lapsekasvatamises kaasa, aga laps elab püsivalt neidudega ja nad armastavad last väga. Ma olen kindel, et sellest lapsest kasvab väga salliv, sõbralik ja avatud meelega täiskasvanu.

Ilmselt mõnigi vanakooli poliitik kortsutaks sellest kuuldes kulmu, aga tulebki kastist välja mõelda.