30aastane naine: mul pole tööd, elukohta, poiss-sõpra ega last — kas mu elul on üldse veel mingit mõtet?

 (94)
30aastane naine: mul pole tööd, elukohta, poiss-sõpra ega last — kas mu elul on üldse veel mingit mõtet?
Pilt on illustreerivFreeImages/Sebastian Schaeffer

Sain paar kuud tagasi 30aastaseks ja enda elu peale tagasi vaadates hakkab endast väga hale. Julgen endale tunnistada, et olen läbi kukkunud terves elus ja mul on väga raske edasi minna.

Paljud mu kooli- ja klassikaaslased töötavad kõrgetel kohtadel ning teenivad väga head palka. Mul pole isegi tööd ja seetõttu loomulikult ka palka mitte. Aeg-ajalt saan mõne juhuotsa, mille eest eriti midagi ei maksta. Suvel korjan natuke marju-seeni, aga sel aastal on seegi jumala mõttetu, sest kokkuostu hinnad on väga madalad. Kuna raha kunagi pole, ei saa ma eraldi kolida, vaid elan siiani koos ema ja isaga. Isa paneb üle päeva tina, võib vabalt ka täis peaga tööl käia, teda ei huvita, kuni vahele ei jää. Ema küll töötab, aga tema palk on ka niru. Ühesõnaga — vireleme. Isegi kui ma saaks, ma ei julge siit kolkast ära kolida, sest siis löövad isa ja ema üksteist ühel päeval lihtsalt maha. Mõlemad on purjus peaga agressiivsed ja kipuvad kaklema. Ma päris seda ka ei tahaks, et mu lapsepõlvekodu maha põleks või mingi joomingu käigus kellelegi maha parseldatakse. Oma kodu on ikkagi oma kodu ja kuigi pean seda vanematega jagama, olen selle eest tänulik. Aga jah, tööd siin kolkakülas pole ega tule.

Mul on olnud paar pikemaajalist suhet (natuke üle aasta) ja mõned lühemad. Midagi pole vist teha selle vastu, et kolkaküla meeste mentaliteet on üks — juua, juua ja siis veel juua ja siis naist peksta. Olen saanud juba nii palju kolki, et ei viitsi sellest isegi rääkida. Sellepärast polegi mul praegu peikat. Ei taha rohkem peksa saada. Vanad haavad on veel lahti, ei julge kellegagi midagi alustadagi. Nagunii lõpeb kõik samamoodi ehk sinise silma või sisselöödud ribiga.

Seotud lood:

Last pole. Tahaks, aga kellega? Ja üldsegi — praeguses elufaasis oleks päris rumal last sünnitada. Siia vaesusesse, joodikutest vanavanemate juurde, kus pole rahagi, millega seda last üldse kasvatada. Mul on tunne, et ma jäängi igavesti üksikuks, sest olen sellises augus, kust välja ei saa või ei oska tulla.

Tunnen end täieliku läbikukkujana. Olen juba 30 ja ma pole elus mitte midagi saavutanud. Ainus, mille üle või uhke olla, on see, et vähemalt keskkool on läbi. Siin, kus ma elan, pole paljud niigi kaugele jõudnud. Aga mis sest kasu, mina elan ikka vanematega nende kulul, kui põhikooliharidusega tüdrukud on leidnud endale rikkad mehed, sõidavad uhkete autodega, kasvatavad lapsi ja elavad ilusat elu. Ülikooli rahapuudusel ei saanud minna ega saa praegugi, sest teises linnas elamine maksab raha, mida pole.

Mida ma teen oma eluga? Kuidas ma saan siit minema ja sellest nõiaringist välja? Kõikideks algusteks on vaja raha, mida mul lihtsalt ei ole. Palun andke mulle nõu, sest mulle endale hakkab tunduma, et mu elul ei ole enam mingit mõtet.