Meie isa lahkus meie juurest juba pea 10 aastat tagasi ning emal pole pärast seda vähemalt meie, laste, teada olnud ühtegi pikemat suhet. Algul see meile muidugi meeldis, sest kes ikka tahaks endale kasuisa. Ema tähelepanu oli täielikult meil ning suureks kasvada ilma võõraste meesteta hea. Nüüd oleme meie kodust ära kolinud ning ema on jäänud täitsa üksinda, tal pole isegi kassi. Ta käib tööl, pärast tööd tuleb koju, sööb ja vaatab telerit või loeb. Väljas käib harva ja sõbrannasid kutsub külla veelgi harvem.

Ema ise kinnitab, et talle selline vaikne ja rahulik elu meeldib ja ta ei tunnegi väljas käimisest puudust, kuid ma ei usu seda mitte üks põrm! Kui ta naudiks üsindust, siis ta vist ei helistaks mulle ja vennale iga päev ega hoiaks meid tundide kaupa telefoni küljes, et päevauudiseid arutada ja meie käekäigu kohta pärida ning tööklatši rääkida. Ma arvan, et siis ta olekski omaette kodus ja tunneks vaikusest ja rahust rõõmu.

Viimasel ajal räägib ta aga üsna tihti ühest mehest. Mees elab temaga ühes majas, paar korrust kõrgemal ning oli aidanud tal ükskord ust lahti teha, kui ema suurte toidukottidega poest tuli. Nad jäid jutustama ning nüüd helistab mees tihti, käib ema ukse taga niisama jutustamas ja on pidevalt "nähtaval".

Selge, et mees ei ole ükskõikne ja viisist, kuidas ema temast räägib, on selgelt aru saada, et ta naudib tähelepanu ja mees on talle meelepärane, kuid ta keeldub kategooriliselt järgmist sammu astumast ning selle mehega teatrisse minemast. Mees on teda juba mitu korda kutsunud. Ema väidab, et temavanuste jaoks on sellised teemad juba ammu lõppenud. Ta on vana! Kohtingud ja mehed on kahekümneaastaste asi, mitte temavanustele "vanaeitedele". Temal on juba lapsed ja lapselapski kohe sündimas, mis tema nüüd enam kohtab ja kurameerib...

Minu meelest on tema jutt kohane pigem 70aastasele, mitte 55sele. Ei ole ju 55aastane naine kohtamas käimise jaoks vana? Tal on veel vähemalt 30 aastat elu ees, miks ta peaks selle ihuüksi veetma? Mul on emast kahju, sest ta laseb mööda hea võimaluse natuke lõbutseda ja miks mitte leida endale kaaslane, kellega "vanadus"põlve veeta.

Kas kellelgi on äkki häid nõuandeid, kuidas ema oma "vanadus"jutust üle aidata ning ta uuesti kohtingutest ja meestest huvituma panna?