70ndates paarike meenutab oma esimest korda: see on üks parimaid hetki minu elus
Puu otsast paistis kõik palju kõrgem. Rosemary istus kaksiratsi samblasel oksal ja pigistas seda kõvasti käte vahel, jalad rippu. George oli juba teisel pool; ta seletas mehe kogu seismas piknikupingil, käed väljasirutatult teda ootamas.
“Ma olen selleks liiga vana!” hüüdis ta alla George’ile.
“Ma ei tea, misasja sa räägid,” ütles too. Naine ei näinud hästi ta nägu, kuid häälest oli kuulda, et mees naeratas. “Nüüd öeldakse ju, et kuuskümmend on uus kolmkümmend?”
“Aga mina olen seitsekümmend üks!”
Mees naeris. “Nojah, siis ei saa me olla rohkem kui uus kolmkümmend viis.”
“Nojah, mu põlved pole kindlasti enam kolmkümmend viis.”
Justkui signaali peale algas põlvedest lõikav valu, mis mööda jalgu allapoole levis.
“Sa saad hakkama sellega, Rosy, ma tean, et sa saad hakkama.”
Pilv veeres kuu eest ära ja valgustas hetkeks mehe nägu. Too naeratas naisele laialt. See nägu, mõtles Rosemary, kui vaatas alla mehe poole, mulle on see nägu alati meeldinud. Ta vibutas ühe jala üle oksa ja hoidis seda kõvasti käte vahel, sirutades jalgu enda alla pikaks otsides, otsides kindlat jalgealust. Alla, veel allapoole sirutas ta, kuni jalad puudutasid pingi kindlat pinda. Kui ta end veel allapoole laskis, libises ta veidi ja maandus põntsuga.
“Ai,” ütles ta, “Kas ma olen alati nii graatsiline olnud?” Ta pühkis endalt prahti ja võttis mehel käest kinni.
“Oh, enamgi veel,” naeris mees.
Koos ronisid nad aeglaselt pingilt alla, uurides üksteist vaikides võimalike vigastuste osas. Verd ei olnud ega ka murtud luid, riided olid terved. Kui nad olid kindlaks teinud, et mõlemad on ühes tükis, vaatasid nad korraga üles.
Laiguline kuuvalgus paistis ujula laudkattele, kell kiiskas valgelt ja vetelpäästja tool seisis varjude käes tühjana. Ujula kohal oli taevas laiguti pilvine. Tähed ääristasid selge taeva lünkasid. Puud seisid ümber ujula müüride valves, oksad tumedamad, kui taevas nende taga. Kõik oli liikumatu ja vaikne ja jahe.
“Kas lähme?” ütles George naisele otsa vaadates. Ta ei näinud kortse, mis olid sinna aastate jooksul hiilinud.
Nad lasksid käest lahti ja läksid kumbki teisele poole basseini. Rosemary jäi ühte nurka ja George teise. Koos vedasid nad katte üle basseini teise äärde, kuni vesi selle all jäi vabaks. Nad pöördusid ja läksid koos piknikupingi juurde, kus istusid üksteise kõrvale. Rosemary lükkas kingad jalast. George kummardus, et kingapaelu lahti teha.
“Ai,” ütles ta, end uuesti sirutades ja toetas oma alaselga.
“Selg?” küsis Rosemary. Mees noogutas ja lükkas vasaku kinga jalast teise jala abiga. Rosemary pani käe mehe õlale ja silitas seda. Nad riietusid aeglaselt lahti, Rosemary aitas George’il särginööpe lahti teha, George aitas Rosemary seelikulukku avada.
“See jääb alati poolel teel pidama,” ütles naine. “Sa pead kõvasti sakutama, on sul meeles.”
Viimaks olid nad alasti. Kahvatud kehad näisid kuuvalguses veel kahvatumana. Silmitsesid teineteist nagu vaataksid peeglisse — nad tundsid teise keha sama hästi nagu enda oma. George’l oli vasakul jalal arm sellest, kui ta kohaletoodud kaupa poodi kandis ja kartulikast talle jalale kukkus; lillakas rant Rosemary randmel oli põletusest, mille ta sai kooki ahjust välja võttes (polnud ime, et George tal ainult harva laskis süüa teha); nende kõhud olid mõlemad aastate jooksul pehmemaks muutunud ja polsterdust kogunud.
Basseini juurde tagasi minnes hoidsid nad teineteisel käest kinni. Rosemary läks esimesena, hoides redelist ja pöördudes näoga vee poole.
Ta libises vette sulpsatusega ja kiirelt õhku ahmides. Tume vesi neelas ta alla oma jaheduses. Mees järgnes talle, tema ronis näoga seina poole. Rosemary vaatas vees hulpides ja meest oodates ta heledat taguotsa, ning ei suutnud naeru tagasi hoida. Mees vandus, kui ta vette jõudis ja tegi paar kiiret ujumisliigutust, et sooja saada. Aga siis naeris tema ka. Nad hulpisid veidi aega selili, harjudes külma veega, mis hoidis neid pinnal ja tungis kõrvadesse. Siis hakkasid nad ujuma. Ujusid läbi tähtede ja tindiste mustade veelaikude, kus üleval olevad pilved valguse kinni katsid. Püsisid üksteise lähedal, jälgides vastamisi teise rütmi. Vired levisid vees nende jalalöökidest, ja mõlemad tundsid teise rinnuliujumise tõmmetest tekitatud laineid.
Nad ei olnud seda arutanud, kuid mõlemad tundsid, et kuidagi lugupidamatu oleks ujumise ajal rääkida; nii ilus oli ja nii vaikne. Nii püsisid nad vaikselt, külma mähkunud ja üles taevasse vaadates.
Pärast paari basseinipikkust ujusid nad uuesti madalamasse serva ja tõmbasid end veest välja. Kehad olid nii külmad, et tundsid soojust. Läksid uuesti basseininurkadesse ja tõmbasid katte veele peale, justnagu seda ööseks magama pannes. Pingi juures tagasi, võtsid George’i seljakotist välja rätikud ja mähkisid need lõdvalt endale ümber. Siis istusid nad pingile üksteise kõrvale.
“Kas sul on meeles, mis me järgmisena tegime?”
Rosemary naeris. “Ma loodan, et sul ei teki mingeid mõtteid, George.”
“Kas me rätiku panime alla? Ma ei mäleta … igatahes olid mu põlved katki kriibitud.”
“Oeh! Mida me ometi mõtlesime?"
“Tead, ma arvan, et mõtlesime täpselt sedasama, mida me tegimegi. See on üks parimaid hetki minu elus.”
Rosemary pöördus George’i poole. Mehe naeratus oli täpselt sama, nüüd ainult ääristatud sügavate joontega, mis levisid väljapoole nagu lained. Kuid kortsud olid kõik õigetes kohtades ja näitasid tema tõepärast iseloomu. Mõned inimesed, keda Rosemary tunneb ja kes ennast optimistideks peavad, on olnud väga üllatunud, kui neile kulmude vahele sügavad rahulolematusekortsud tekkisid. Tema oli neid läbi näinud, meenutas vanu vaidlusi või kibedustunnet. Kortsud ei valeta.
George oli ammu oma juustest ilma jäänud — need hakkasid hõrenema juba enne kui ta kolmekümneseks sai ja see oli vaimustav, kuidas ta selle tõttu enese üle naerda suutis. Rosemary teadis, et tegelikult tegi see teda murelikuks ja ta soovis naise jaoks endiselt köitvaks jääda. Korra tabas naine teda poes meestele mõeldud terviseajakirja lehitsemas. Kuid Rosemaryle ei tähendanud see midagi, kui tal isegi ühtegi juuksekarva poleks olnud — mees oli kiilas, kuid väärikal moel ja see oli ainus, mis naise jaoks midagi tähendas. Pealegi, temagi juuksed olid samuti hakanud hõrenema, ja ta teadis, et oli aastate jooksul ümaramaks muutunud. Tema kunagi sale figuur oli muutunud ja ta oli kosunud. Alguses häiris see teda kohutavalt ja ta tundis ennast vaevalt ära, nüüd oli see ainult pisut pahameelt tekitav.
“Viiskümmend aastat,” ütles mees ohates. Nad olid mõned hetked vait, silmitsedes üle vee paistvat pimedat ujulat.
“Ma loodan, et sa mõtled, et see kõik on olnud seda väärt,” ütles mees vaikselt, maha oma paljaste jalgade poole vaadates, “Ma tean, et me ei ole reisinud, oleme siin ühes kohas elanud kogu oma elu. Ja ma ei ole kunagi mingi eriti rikas olnud ja … nojah, me oleme ju ainult kahekesi olnud …”
Rosemary silmitses oma abikaasat, kui see oma jalgu vaatas.
“Ning ma tean, et ma ei ole kunagi mingi stiilne riietuja olnud, ja et ausalt öeldes olen päris paksuks läinud. Ning kõik need kortsud. Ja ma tean kapsastest palju rohkem kui poliitikast. Aga ma loodan, et sellest on sulle jagunud. Ma loodan, et olen sinu jaoks olnud küllalt hea.”
Ta tõstis pilgu jalgadelt ja vaatas naisele otsa. Nii nägi ta jälle välja nagu teismeline, neil harvadel hetkedel, kui ta oma enesekindlusest lahti laskis ja naine nägi seda väikest murelikku poissi, kes end mehe selja taha peitis. Ta neelatas raskelt.
“Sa rumal mees,” ütles ta, mehe suunas sirutudes ja teda tugevasti suudeldes. Nad olid üksteise lähedal, hoidsid vastamisi ümbert kinni, paljad käed teise ümber, rätikud veidi maha libisemas. Istusid niimoodi mõnda aega, tundsid, kuidas südamed vastastikku rinna vastu pekslevad. “Sinust on alati olnud küllalt,” tahtis naine öelda, kuid ei suutnud lasta sõnadel välja pääseda, ning teadis ka, et seda polegi vaja. See, kuidas nad üksteist kallistasid, ütles isegi, et nad said mõlemad ühtemoodi aru.
Veidi aja pärast tõmbusid nad üksteisest veidi eemale ja kohendasid rätikuid ning naersid oma alastuse üle.
“Ja igatahes,” ütles naine, “Me oleme mõlemad paksud ja kortsus.”
Mõlemad naersid.
“Tule nüüd, hakkame parem minema,” ütles George ja nad mõlemad ulatasid teisele pingi pealt riideid.
“Hmm, kullake, ma arvan, et see küll ei ole minu …” ütles George Rosemary lavendlikarva rinnahoidjat üles tõstes.
“Heldeke, vabandust,” naeris naine, vahetades mehega paari boksereid, mida ta käes hoidis. Mees aitas tal rinnahoidja kinni panna, tema õlgu silitades. Nad riietusid aeglaselt, pimeduses nööpide ja lukkudega puseledes.
“Pagana kingapaelad!” ütles mees, kui oma kingadeni kummardus.
“Las mina,” ütles naine, kui põlvitas maha paelu siduma.
“Ai!”
“Põlved?” küsis mees.
“Jah. Nad on viimasel ajal täiesti hukas.” Sidus mehe kingapaelad kinni ja tõusis siis püsti.
“Kuidas me välja näeme?” ütles mees naisele naeratades.
“Me oleme vanad, seda me oleme.”
“Millal see ometi juhtus?”
“Oh, mina küll ei tea. Ma arvan, et me olime elamisega liiga ametis, et seda tähele panna.”
“Jah, see on meile salaja ligi hiilinud.”
“Võib-olla ei olegi meie need, kes vanaks on jäänud; võib-olla hoopis kõik teised on nooremaks saanud.”
“Jaa, muidugi, nii see kindlasti ongi.”
“Hea küll, lähme nüüd koju. Tahan väga üht tassi teed.”
George pani seljakoti selga ja ulatas Rosemaryle käe, aidates tal piknikupingile püsti tõusta. Mees ronis ise järgi, kuni seisis naise kõrval ja sirutas käe puuoksa järele. Naine pöördus ja vaatas veel korra basseini poole. Ta kujutles, kuidas ta sinna homme jälle ujuma läheb, hoides saladust nende öisest ujumisest oma naeratuse taha varjatuna. Kellaosutid hoidsid omavahel ontlikult kokku — oli täpselt kesköö.
Ning siis kostis kohutav ragin, nagu laevapõhja pilbasteks purunemine vastu kaljusid. Rosemary pöördus ümber parajasti õigel ajal, nii et nägi oksa murdumas ja maha kukkumas, puistates lehti basseini ümbritsevale laudisele. George seisis pingil ja vaatas veel tühja kohta, kus puuoks oleks pidanud olema; ta käed olid ikka veel üles sirutatud, kuid tühjad. Vaatas all maas lamavat oksa.
“Nii, seda küll plaanis ei olnud.”
Nad mõlemad vaatasid üles puu suunas. Ilma oksa abita, millega saaks ennast üles tõmmata, ei saa nad mitte kuidagi üle müüri. Nad vaatasid jälle alla oksa poole.
“No nüüd on küll huvitav.”
Ujula avatakse alles kell 6.30 ja ja nad mõlemad värisesid külmast. Vaatasid hetkeks üksteisele paanikas otsa — nad olid lõksus.
Ja siis puhkesid mõlemad naerma. Nad itsitasid nagu lapsed, üksteise ümbert kinni hoides, ja naer raputas neid mõlemaid. Võimatu oli pidama saada; naer oli nakkav ja olukord täiesti naeruväärne. Viimaks hakkas George hingeldama ja Rosemary aitas ta pingilt alla, endal naerupisarad silmist voolamas.
“Aitab küll, aitab juba,” ütles ta. Nad istusid pingile ja vaatasid uuesti lehtede segadikku. Kuu pilgutas neile pilve tagant silma, üks auto andis signaali ja mootorratas möiratas. Ujula seinte vahel oli kõik vaikne.
“No nii, me peame helistama ja abi kutsuma,” ütles Rosemary viimaks.
“Aga me oleme ju siin ilma loata, nüüd on pahandus suur?”
Mõlemad hakkasid uuesti naerma.
“Päriselt ka!” ütles Rosemary, kui nad olid maha rahunenud. “Ma ei saa siia kogu ööks jääda, mul on külm. Me oleme selleks kõigeks liiga vanad; me ei pruugi isegi seda ööd üle elada. See oli sinu mõte, sina pead meid siit välja aitama, George Peterson!”
Ja George võttiski välja mobiiltelefoni, mille nad olid vastumeelselt mõne aasta eest hädaolukorra puhuks ostnud. Praegune ei olnud muidugi sedasorti hädaolukord, mida nad tookord silmas pidasid.
“Kuidas ma selle sisse lülitan?” ütles George.
“Seal üleval on üks suur nupp.”
“Ma ei näe, siin on pime!”
“Anna ma vaatan.”
George andis telefoni naisele edasi. Naine kohmitses pimedas, kuni ekraan helendama lõi. Andis siis mehele tagasi.
“Näed.”
“Aitäh.”
Kui telefon oli sisse lülitatud, valis George numbrid 999.
Telefon helises ja Rosemary kuulas mehepoolset vestlust.
“Hallo? Ma palun politseid või siis võib-olla tuletõrjet. Me oleme Brockwelli ujulas, Brixtonis, ja ei saa välja.
Järgnes paus.
“Me ronisime üle müüri, kuid oks murdus, ja vaadake, me ei saa nüüd välja. Me oleme naisega kahekesi. Jah, naisega. Seitsekümmend üks. Jah, ma ütlesin seitsekümmend üks. Ei, see ei ole mingi naljakõne. Jah, muidugi, me oleme piisavalt vanad, et mõistlikult käituda.”
Rosemary naeris uuesti, käsi suu ees, püüdes heli summutada. George vaatas teda etteheitvalt ja laksas talle oma vaba käega kergelt vastu jalga.
“Mis te ütlesite? Jaa, muidugi, eks me oleksime pidanud sellele varem mõtlema. Muidugi. Muidugi, tänan väga.”
Ta lõpetas kõne.
“Nad tulevad kohe.”
Nad ootasid koos pimedas, istusid piknikupingil kõrvuti nagu koolilapsed, keda varsti direktrissi kabinetti kutsutakse. Oodates toetas Rosemary oma pea George’i õla vastu ja nad vaatasid pilvi, tähti ja taevast nende kohal.
Tuletõrjemeeskond päästis neid vähemalt piinlikkusest, mida sireeni huilgamine oleks põhjustanud, aga nad nägid sinist valgust üle ujula müüri sähvimas ning puuoksi valgustamas.
“Hallo?” hüüdis keegi mõne hetke pärast.
“Hallo!” hõikasid Rosemary ja George vastu.
Kostus metalli kriginat vastu tellist, kui redelit ujula müüri vastu üles lükati. Mõne hetke pärast kükitas tuletõrjuja müüril ja vaatas alla nende poole.
“Mis siin siis toimub?” ütles ta. George ja Rosemary vaatasid pingilt tema poole üles, pimedus varjamas nende roosatavaid nägusid.
“Valmis?” hüüdis keegi teine teiselt poolt ujula müüri, ja tuletõrjuja pöördus, et kinni haarata teisest redelist, mis talle altpoolt ulatati. Haaras redelist ja laskis selle teiselt poolt müüri alla, kuni see toetus murdunud oksa lähedal laudisele.
“Tulge nüüd,” ütles tuletõrjuja karmil häälel, kuid naer hääleserva peal kõditamas. Rosemary ja George läksid müüri suunas, George võttis Rosemary käe, et aidata teda redeli esimestele astmetele. Naine ronis üles ja tuletõrjuja aitas tal jala üle müüri visata ning astuda redelile teisel pool müüri. George järgnes, veel viimast korda pilku üle basseini heites, enne kui ronis üle müüri pargialale.
Tuletõrjujad tõrelesid nendega, et nad niimoodi tuletõrjemeeskonna aega olid kulutanud, kuid ütlesid ka, et nad saavad ainult hoiatuse, kuna see on nende esimene rikkumine.
“Oh, ärge muretsege,” ütles Rosemary, “Ma ei usu, et mu põlved veel korra sellist ronimist välja kannataksid.”
Kojusõiduks pakuti neile autot, kuid nad ütlesid, et elavad siinsamas üle tee. Vabandasid veelkord, võtsid siis üksteisel käest kinni ja kõndisid tagasi oma korterisse. Kodus magamistoas pugesid nad kohe voodisse, üksteisele just nii lähedal, et tunda teise hingeõhku oma nägudel. Nad jäid kiiresti magama, käterätid rippumas magamistoa ukse küljes.
