Abiellusin täieliku mökuga!
Tundsin vastses äias ära nii mõnegi oma isa meenutava joone — tore seltskonnainimene, kes ei põlanud ära ühtegi tööd, terve meie maja oli keldrist pööninguni isa kätega ehitatud ja nii samuti oli ka minu abikaasa lapsepõlvekodu. Äi käis abiks ka meie äsjasoetatud korteri juures, mis vajas veidi värsket värvi ja tellitud mööbli kokku panemist. Vaatasin juba siis, et minu mees hoiab end tahaplaanile ja laseb isal põhilise töö ära teha, kuid arvasin, et ju ta ei taha end tähtsaks teha ning annab isale nii võimaluse end vajalikuna tunda. Rõõmustasin isegi omamoodi, et mees on nii hooliv ja oma perekonda austav.
Imelikuks hakkas asi minema siis, kui minu vanast korterist toodud voodi ühel päeval logisema hakkas ning ma palusin abikaasal see üle vaadata. Ebamääraste vastuste ja uue voodi soovituste kõrval jäi see teema mõneks ajaks soiku, kuni ühel õhtul koju tulles leidsin eest õnnest särava mehe. Ta oli voodi „täiesti ise ära parandanud” ehk selle jala alla tikutoosi asetanud ja vastu seina lükanud, nii et enam midagi ei kõikunud. Ma ei uskunud oma silmi. Ja nii läks see muudkui edasi.
Kui harjavarrega kogemata kipsist seina väikse augu suutsin teha, kutsusti äi kohale, sest mehel ei olnud õrna aimugi, kuidas pahtlilabidat käsitseda. Ma ei ole siiani kindel, et ta üldse oskab pahtlilabidat tööriistakastist üles leida. Naabrid tulid ükspäev üles kaebama, et meie vetsupotiga on midagi lahti, selle asemel, et ise pilk peale visata, kutsus mu kallis mees järgmisel päeval santehnikud, kes päris kindlasti meilt kolmekordse summa nöörisid.
Ma saan aru küll, et meheks ei sünnita kellu ja mutrivõti käes, aga no igapäevaste pisiparandustega majapidamises peaks nüüd küll hakkama saama. Aga isegi see ei viinud mind veel viimase piirini.
Kui ma palusin kord abikaasal kala puhastada ning ta kostis selle peale, et tuli just duši alt ja käed on kreemised, siis jäi ikka suu lahti küll. Lisaks sõidutasin teda õhtuti töökaaslastega välja drinke nautima, kuna härral endal autojuhiluba ei ole — ta ei ole kunagi masinate vastu huvi tundunud ja leiab, et Tallinnas on tunduvalt lihtsam taksoga liigelda.
Lõpuks sain aru, et sellel mehel ongi ainult hea välimus ja suuvärk, see, millega ta mind alguses ära võlus. Õiendada suutis ta küll väga elavalt nii remondimeeste kui ka aeglaste taksojuhtidega, kuid ise käsi mitte millelegi külge ei pannud. Pärast 1,5 aastat abielu taipasin, et ei jaksa ise igavesti majas meest mängida ja kardinapuid üles panna ning lõpetasin selle nalja ära. Tundub, et seekord kukkus käbi vähemalt kännust küll väga ohutusse kaugusse.
