Abielupaarid avaldavad, kuidas abort nende suhet mõjutas: vältisime teineteist, sukeldusime töösse ja pidutsesime pisut liiga palju...


Abielupaarid avaldavad, kuidas abort nende suhet mõjutas: vältisime teineteist, sukeldusime töösse ja pidutsesime pisut liiga palju...
Foto: Shutterstock

Kuna aborditeemad on taas aktuaalseks muutunud, on naised hakanud arusaadavatel põhjustel läbi sotsiaalmeedia oma kogemusi jagama. Aga lisaks sellele räägivad oma loo ka mitmed mehed, kasutades selleks populaarseks saanud hashtagi #youknowme ehk tõlkes #sateadmind.

Osade meeste kallimad tegid aborti suhte algusstaadiumis, mil kumbki osapool polnud ei rahaliselt ega finantsiliselt valmis last saama. Teised tunnistavad, et naise tervis oli ohus.

Paljud paarid suunduvad seda protseduuri tegema koos, olles nii teineteisele selle ajal ja ka hiljem palju toeks. Kogu vastutus ei peakski langema ainult naiste õlule.

Portaal huffpost.com palus suhtes olevatel meestel ja naistel jagada oma lugu ning me avaldame mõned neist:

56aastane Antonio B.:

“Mina otsustasin 1986. aastal, et mu abikaasa, kes oli tol ajal veel lihtsalt mu tüdruksõber, võiks aborti teha. Me olime selleks hetkeks olnud koos kolm aastat, ma olin just ülikooli lõpetanud ja temal oli veel üks aasta õpinguid ees. Kui me saime teada, et ta on rase, tunnistas ta, et meil pole veel piisavalt stabiilset elukeskonda lapse jaoks ja samas soovis ta ka kooli ära lõpetada. Me mõlemad nõustusime, et abort on õige valik.

Kuna mu naine kasvas katoliiklikus perekonnas, oli tal usulistel põhjustel selle otsusega raskem toime tulla, aga lõppkokkuvõttes mõistsime, et see on kõigile parem.

Seotud lood:

Mina usun, et lapsel on naistele suurem mõju — see mõjutab nende karjäärivalikuid ja kõiki nende eluaspekte -, mistõttu mehed peaksid naist toetama, kui nad otsustavad last mitte sünnitada. Ja kui aus olla, siis abordi tegemise otsus ei mõjutanud meie suhet oluliselt. Me läksime eluga edasi ja lõpuks abiellusime ja saime kolm last. Möödunud aprillil tähistasime oma 28. koosolemise aastapäeva.”

30aastane Jake J.:

“Rääkisime naisega juba päris suhte alguses lastest ja me abiellusime ka, sest teadsime, et soovime ühiseid lapsi. Ja siis jäigi ta ootamatult rasedaks! Nagu, väga ootamatult. Ja me olime nii õnnelikud.

Aga siis saime teada, et lootel on midagi viga ja otsustasime arstiga abordist rääkida, kuid see polnud meie osariigis lubatud. Läksime siis protseduuri tegemiseks teise osariiki, kus asuva kliiniku uste taga protestisid inimesed abordi tegemise vastu. See oli… traumeeriv.

Peale seda oli meie suhtes väga kurb aeg. Me vältisime teineteist, sukeldusime töötegemisse, pidutsesime veidike liiga palju, aga aja jooksul läksid asjad paremaks. Täna kasvab meil peres 5aastane tütar, kes on tõenäoliselt kõige lahedam inimene, keda ma tean.”

Laura Stradiotto:

“Otsustasime abikaasaga, et teeme abordi, kui olime juba neli aastat abielus olnud ja meil oli kaks ühist last. Rasedus tuli meie ellu ajal, kui ma teadsin, et ei suuda kolme pisikese lapse eest hoolitseda. Ma teadsin oma piire emana ja võtsin seda teades koos mehega vastu raske otsuse.

Ta käis palju tööl ja mina otsustasin täiskohaga töötamise asemel proovida vabakutselise elu. Me ei saanud endale lubada isegi kahe lapse päevahoiu kohti ja meil polnud võimalik ka oma vanemate peale loota, sest nemadki töötasid mõlemad täiskohaga. Ma soovisin olla oma kahele juba sündinud lapsele parim ema ja hindasin samal ajal ka enda vaimset tervist. Teadsin, et veel ühe lapse saamine võib meie abielu lõhkuda.

Lõpuks me ikkagi saime veel ühe lapse, aga siis olime selleks rohkem valmis.

Abordile järgnevatel kuudel rääkisime juhtunust vähe. Ma soovisin seda kogemust unustada ja proovisin endale pidevalt öelda, et ma ei peaks end süüdi tundma. Aga sageli ma siiski tundsin, kuigi abikaasale ma seda ei tunnistanud. Aeg-ajalt olin ma vihane, aeg-ajalt kurb. Ja mu abikaasa sai sellest teada alles siis, kui otsustasin oma lugu interneti kaudu jagada.”

Lugeja, kas ka sinul on oma lugu, millest oled valmis rääkima, et teisi inimesi seeläbi aidata? Kirjuta sellest kommentaariumis või meile otse naistekas@delfi.ee! Tagame su anonüümsuse.