Aga kui see mees on mu saatus?
Tuligi. Marleen lõpetas pea kohe pärast Rasmusega tutvumist viis aastat kestnud suhte. Kahetsuseta, sest esimest korda elus tundus asi õige.
Tutvuse esimene aasta oli nagu muinasjutt. Mees elas teises linnas, kohtuti iga paari nädala tagant. Esimest korda elus oli Marleen täiesti truu ja ülimalt õnnelik. Siis tuli esimene pauk. Ei, mitte teine naine. Lihtsalt mees leidis, et tunded ei ole enam nii tugevad kui alguses. Loomulik ju, kui suhe pikemat aega kestab? Aga Marleen laskis Rasmusel minna, ehkki see rebis südame seest. Varsti hakkas mees saatma sõnumeid, mis peegeldasid üllatust avastuse üle, kui valus Rasmusel ikka ilma Marleenita on. Kuu aega pärast lahkuminekut oli paar uuesti koos. Naine lootis, et ehk seekord on noormees midagi õppinud. Aga sama stsenaarium kordus veel. Ja veel ja veel.
Ühel korral pidi Marleen kuulma armastatud mehe suust valusat lauset: „Mul ükskõik, kas Sa elad või sured!“ Tol korral oli lahusolek pikem, Marleen ei näinud Rasmust üle poole aasta. Siis aga provotseeris mees uuesti Marleeni kohtuma. Juhtus see, mis ikka. Tõmme oli endiselt väga tugev. Nad oleksid peaaegu kahepeale korteri ostnud. Õnneks jäi see siiski tegemata, kuna Rasmus kadus juba paari kuu pärast.
Seekord palus Marleen oma sõpru, et nad ei laseks tal rohkem sama viga teha. „Jah, tundusin juba iseendalegi naeruväärne. Aga tunded ei kadunud vaatamata kõigele kuhugi. Mul on endalgi seda raske mõista.“
Kui mees pool aastat hiljem jälle ühendust võttis, oli Marleen ettevaatlikum ega lasknud meest kohe oma ellu tagasi. Tunded võitlesid mõistusega. Marleeni parim sõber aga ütles: „Kui Sa veel kord ei proovi, jääd eluks ajaks mõtlema, mis oleks võinud olla. Ja kui saad veel kord haiget, küll saad ka seekord üle, loodetavasti siis lõplikult.“
Ja nii nad ongi jälle koos. Praegu on neil õnnestunud neli kuud koos elada. Marleen ütleb, et tunneb ennast õnnelikuna. Millest tuleb see usk, et seekord on teisiti?
„Inimesed kasvavad ja arenevad,“ arvab Marleen. „Ma tunnen, et ta on oluliselt muutunud, võrreldes sellega, kes ta alguses oli. Tundub, et ka temal hakkab tasapisi pesapunumise vajadus tekkima. Ja ükskord peab ju kohale jõudma, et kui tee iga kord ühe ja sama inimese juurde tagasi viib, siis peab see õige inimene olema.“
Marleen tunnistab siiski, et ei tunne ennast päris turvaliselt. „Ei tea, kas üldse kunagi hakkan tundma. Aga ma usun, et elamine nõuabki suurt julgust ja jänesed šampust ei joo. Pigem riskin ja tunnen kas või mõnda aega suurt õnne, kui jätan selle haiget saamise kartuses kogemata.“
Tegelikult ei ole ju miski siin elus kindel. Lõpevad ka suhted, mis on aastaid stabiilsena tundunud. Marleen usub, et igasugune turvatunne on illusioon, sest nii sündmused kui ka inimsüda on ettearvamatud. Igaüks võib kalli inimese kaotada. Tõelist õnne saab tunda vaid homse pärast muretsemata.
Marleeni tuttavatel ja perekonnal on raske mõista, miks naine pärast kõiki neid läbielamisi tahab ikka veel Rasmusega koos olla. Atraktiivne ja tegus noor naine leiaks endale kindlasti mehe, kes teda paremini hoiaks?
„Mitte kellegi teisega ei ole mul sellist tunnet tekkinud. Kui ma poleks Rasmust tagasi võtnud, oleksin käitunud küll nii, nagu teised õigeks peavad, aga oleksin vastuolus iseenda tunnetega. Ma ei ela ju selleks, et täita mingit ühiskondlikku rolli või kellelegi head muljet jätta. Ma elan iseenda jaoks. Oleks jah olnud ehk väärikam pea selga lüüa, et minuga nii ei käituta, aga ma ei usu, et uhkus kedagi õnnelikuks teeb.“
Mis see siis ikkagi on, mis neid magnetina kokku tõmbab? „Armastuse maagia,“ naerab Marleen, ja lisab tõsisemalt: „Aga kes teab, võib-olla see mees siis ongi mu saatus. Kunagi alguses, kui esimest korda elus kellegagi koosolemisest nii suurt õnne tundsin, mõtlesin, et ehk saab sellest mehest minu karma. Olen ise paljudele haiget teinud ja mõtlesin, et kui peaksin sellest mehest ilma jääma, oleks see minu jaoks valusaim karistus. Aga ma ei osanud ette näha, et see võiks nii palju kordi juhtuda.“
Õnneks oskab naine valusates kogemustes ka positiivset näha. „See, et olen mitu korda pidanud jalule tõusma, on mind palju tugevamaks muutnud. Olen lahus olles teada saanud, et saan ka üksi hakkama, ja õppinud hindama seda, kui mul on inimene, kellele toetuda. Iga kogemus on hea, sest kõigest on midagi õppida. Ilma Rasmuseta poleks ma kindlasti see inimene, kes ma praegu olen. Ma ei kahetse midagi!“
