Aidake mõista: magasin mehega, kes ei taha pärast seda minust midagi kuulda...

Palun seletage mulle, kuidas on võimalik, et üks täiskasvanud mees käitub täiesti loogikavabalt. Ma pole ka enam noor, näinud elu ja inimesi, kuid ma olen eelkõige hämmeldunud. Täielik imestus on mu kõige tugevam emotsioon, solvumine ja pettumus on isegi väiksemad.

Lugu ise selline, tutvusin pool aastat tagasi internetis tutvumisportaalis ühe mehega. See suhtlus oli pisteline ja rahulik. Tema ei käinudki seal saidil iga päev. Oli tore rääkida, olime reaalis kohtunud ka, ikka oli tore.

Kuni jutu käigus tekkis olukord, kus mees ise pakkus välja, et saab ja tahab mind aidata ühes majapidamistöös. Mitu korda ei sobinud mulle tema pakutud ajad ja ma kahtlesin kõvasti, kas see ikka on hea mõte, kutsuda mees endale koju ja laste ta endale nii lähedale. Ma kartsin, et asi võib minna kaugemale kui algul kavandatud.

Mul on nii kohutavalt piinlik nüüd takkajärgi, et vaju või maa alla, kuid nii see kahjuks läkski. Ma kahetsen seda kohutavalt, tahaksin aega tagasi keerata, lihtsalt nii häbi on oma nõrga iseloomu pärast. Kuid tol hetkel oli kõik lausa super. Mees ei käinud mulle absoluutselt peale, ta oli hell ja hoolitsev, küsis hoopiski minu käest, kas mina tahan lõpuni minna. Mingist vägistamisest pole juttugi. Ma ei tunne ennast seetõtuu ta otseselt ärakasutatuna, kuid kohutavalt lolli ja räpasena siiski — just odavana. Heidan endale pidevalt ette, et miks ma ei suutnud puhtalt põhimõtte pärast mehele EI öelda. Ilmselt see oligi, mis kõik ära rikkus. Ah, ma ka ei tea. Rõhutan, olime mõlemad täiesti kained, tilkagi alkoholi ei tarvitanud.

Miskipärast oli mees mulle enne kohtumist esitanud tingimuse, et ma ei tohi temasse ära armuda. Ma lubasin. Külas olles rääkisime sellest, kuna minu ainus seletus oli, et mees on järelikult suhtes või abielus. Mees eitas seda otsustavalt. Mees seletas, et ta ei ole nõus olema kellegi omand, ta ei taha ennast kellegagi siduda. Minu meelest kardab ta paaniliselt seda, et keegi armub temasse ära ja hakkab siis kohe kiiresti mehele tingimusi seadma.

Mehe viimased sõnad enne lahkumist olid, et ega ma nüüd ometi armunud pole (ta teadis kui hell ja hooliv ta ja on kui väga see naistele meeldib). Kõik oli sel hetkel väga hästi (minu meelest). Mees suudles kirglikult ja lahkus.

Mul pole kombeks mehele helistada. Möödus mitu päeva.
Siis äkki ilmus mees meie tutvumisportaali. Pöördus kohe privaatselt minu poole ja ütles, et andku ma andeks, unustame mis juhtus. Ma sain šoki. See oli nagu külm dušš, sellist vastust poleks ma iial osanud oodata. Suutsin vaevu täpsustada, kas ta peab eksituseks ainult viimast episoodi või kõike. Vastas, et kõike. Ma olin veel rohkem rabatud. Palusin tal seletada, et miks siis ometi. Mees vastas, et ei taha ennast siduda.
…
Ma palun teid väga, ärge hakake mind sõimama, ma olen niigi porri tallatud ja tunnen ennast nagu viimane kalts. Lihtsalt — kas keegi teist suudab aidata mul mõista seda mehe loogikat, et ma tulevikus enam kellegagi sama viga ei kordaks. Ma rõhutan, et koos olles oli kõik väga hästi. Siis mõtles mees mitu päeva justkui millegi üle järele, täpselt selline mulje mulle jäi. Ja tegi otsuse. Otsustas et ta ei taha siiski olla seotud. Ma ei mõista, kas seda ei võinud siis ette teada, miks tal oli vaja mulle ikkagi haiget teha. Mõistus on otsas mul.