Siiski on
üritanud mulle korduvalt selgeks teha, et meist ei tule paari. Kuna aga mehe sõnad ja teod on (minu meelest) vastuolus, siis olen uskunud pigem ta tegusid. Ehk et kuigi mees on öelnud, et tal pole minu suhtes keemiat, on ta helistanud mulle enamasti lausa iga päev, ei unusta iial mu sünnipäeva. OK, ilmselt tahab ta olla minuga lihtsalt sõber. Või mis see teie arvates siis on? Suhtlemisvaegus, üksinduspaanika?

Mehe eelmise suhe kestis aastaid ja see oli algusest peale niinimetatud asendussuhe, kuigi mõlemad olid vabad inimesed. Mees ei tahtnud ka selle naisega ühist kodu ega lapsi, naine tahtis. Hiljuti läksid nad lõplikult lahku.

Sel talvel veetsin selle mehega minu initsiatiivil pika perioodi koos. Jah, ma lootsin et niiöelda kodustan ta. Kuid vastupidi, varsti sai mulle selgeks, et meie kooselust ei tuleks siiski midagi välja. Jube kummaline, kuid see teadmine vabastas mind justkui mingist unest. Lahkusime täiesti vihastena ja ma olin valmis, et me ei kohtu enam iial…

Kuid varsti võttis mees ise ühendust. Ta on hoolivam kui kunagi varem. On mul paar nädalavahetust külas käinud, kuid magab siis kui sõber teises toas. Hiljutu ütles mees mulle telefonis midagi kummalist. Et tema ei seksi minuga enam sellepärast, et muidu hakkan mina jälle LOOTMA. Ja seda ta ei taha. Et siis olen ma purunenud illusioonidest jälle pahas tujus ja seda ta ei taha. Ta rõhutas, et tema on minusse alati suhtunud ühtemoodi, kuid just mina olen see, kelle emotsioonid ja käitumine kõigub suurtes piirides, vastavalt minu lootmisele.

Mees ütles, et tema oleks tahtnud minuga “kohustustevaba seksi”, aga kuna mina tõlgendan seksimist kui suhet, siis ta loobub sellest, kuid tahab minuga ilmtingimata olla sõber.

Vabandage, kuid ma ei saa üldse aru, mis pagana suhtevorm see siis nüüd on? Kas me oleme sõbrad??? Kes on omavahel palju seksinud. Armukesed me ka pole, kuna kummalgi teist partnerit pole. Kas see on mingi tüüpsuhtumine meeste poolt või on ta mingi imelik ise?