"Alles nüüd panen tähele, et mees on tõesti vaid bokserite väel."


"Alles nüüd panen tähele, et mees on tõesti vaid bokserite väel."
Foto: Shutterstock

Viies osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline,sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

5. peatükk

Kooki ei saagi

Pööran ennast aeglaselt ümber. Delisa klammerdub hirmunult mu käe külge.

,,Vabandust, aga see oli ainus tee… ja ma arvasin…” püüan selgitada.

,,Mind ei huvita, mida sa arvasid. Silt oli üleval. Mitmes keeles. Eramaa! Mitte siseneda. Seda ei saa kuidagi valesti mõista. See tähendab, et ma tahan oma õues rahulikult bokserites ringi joosta, nii et kogu aeg mingid võõrad arvates siia sisse ei sajaks!” tigetseb mees edasi.

Seotud lood:

Alles nüüd panen tähele, et mees on tõesti vaid bokserite väel. Jätan ütlemata, et kui ta poleks meie kallal karjuma hakanud, siis poleks mina teda bokserite väel tema õues üldse näinud, sest oleksime kiirelt lihtsalt sealt läbi läinud. Mehe tigedat nägu vaadates tean aga, et see poleks kindlasti asi, mida praegu rõhutama peaks.

Mehel on käes kindad ja põsel tume jutt. Ilmselt on ta musta käega üle näo tõmmanud. Kehal on näha T-särgi jooni järgiv päevitus, nii et ilmselt on ta alles hiljuti bokserite väel päikest võtma hakanud ning ülejäänud oma päevituse on kusagil linnatänavatel või suuremas seltskonnas saanud.

,,Kas tahad veel meie peale karjuda või võime nüüd lahkuda?” küsin enesekindlamalt kui ma ennast sisemuses tegelikult tunnen. Järgmisel hetkel ei saa ma ise ka aru, kust selline hetkeline julgus tuli. Kuna mees on minust umbes peajagu pikem ja pean ülespoole vaatama, siis paistab päike mulle temaga rääkides silma. Kissitan sellepärast silmi. Saan ise ka aru, et see võib jätta mulje, nagu oleksin mina ka tige. Aga tegelikult polegi vahet. Nii ebaviisaka inimesega poleks mul raske tige olla. Ainult Delisa üha tugevnev käepigistus tuletab meelde, miks ma ei pahurda vastu inimesele, kes viitsib mitu minutit meie peale karjuda, nii et me ikka võimalikult kaua tema ainult bokserites keha peaks vaatama, selle asemel, et oleks lasknud meil lihtsalt lahkuda.

,,Ei, ma mõtlesin, et pakun teile kohvi ja kooki ka,” tõmbab mees oma suu ironiseerivalt kriipsuks.

,,Tänan, aga meil on teised plaanid,” vastan samaga ning muigan teesklevalt ühe suupoolega.

,,Emme, aga meil pole ju tegelikult kiire,” pistab Delisa vahele.

Ohkan ja naeratan oma tütrekesele, justkui oleks mul alles nüüd meelde tulnud, et ta on olemas. Vaeseke vist tõesti lootiski kooki saada.

,,Meil ei ole kiire, aga sellel onul pole ka kooki,” selgitan.

,,Aga ta just ütles, et…” kisub tüdruku nägu viltu, mis annab märku, et ta oligi mehe sõnu tõsiselt võtnud. Näen, kuidas mees silmi pööritades pead vangutab.

,,Mõnikord täiskasvanud ütlevad ühte, aga mõtlevad sellega hoopis midagi muud,” püüan ennast välja keerutada. Või õigemini — püüan välja keerutada võõrast meest, kes just alles meie peale karjus.

,,Aa, nii et kui kooki pakutakse, siis tegelikult öeldakse, et mine minema?” kontrollib Delisa, kas sai mu jutust õigesti aru.

,,Ee… no midagi taolist jah,” olen ise ka segaduses, kuidas peaksin seda selgitama. ,,No igatahes me lähme nüüd minema. Aitäh meeldiva vestluse eest,” viskan üle õla, kui Delisaga üle muru sõidutee poole marsime.

Väravast väljas tunnen ennast, juskui oleksin lõvi koopast läbi käinud ja pääsenud. Hingan mitu korda sügavalt sisse ja välja, kui mööda päästvat külateed taas Merikese maja poole jalutame.

Nüüd on siis kontrollitud — kuritegevus ei ole minu teema. Isegi, kui võib olla hästi äge asju teistmoodi teha, siis paneb see südame liiga kiirelt põksuma ja tõstab vererõhu lakke, nii et jätan vahele. Edaspidi püsin oma turvalistes piirides ning avalikes kohtades. Ei mingeid eravaldusi enam!

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.