Andestamine ja minnalaskmine

Me kõik teeme vigu. Igaühel on halbu päevi. Enamus inimesi ütleb aegajalt asju, mida nad tegelikult ei mõtle. Ühtegi suhet ei ole võimalik pikaajaliselt hoida, kui puudub andestamine. Kuigi mõne inimese jaoks on vabandamine raske, on andestamine paarisuhtes üks olulisemaid asju.

Inimesed, kes hoiavad kinni vanadest haavadest, pettumustest, häirivatest asjadest ja vihast, raiskavad nii aega kui energiat. Andestamise puudumine võib inimese ära kurnata ega ole hea ei füüsilisele ega vaimsele heaolule. Valu pidev meelde tuletamine võib arendada selle aja jooksul millekski palju tõsisemaks –vihkamiseks ja äärmiseks kibeduseks.

Kuidas andestada ja andestust paluda:

· Olge avatud.
· Andeksandmine eeldab vastavat otsust.
· Ärge hõõruge eksimusi teisele inimesele hiljem nina alla. Ärge kasutage seda vaidluses relvana.
· Ärge otsige kättemaksu, see vaid pikendab teie valu.
· Püüke mõista juhtunu põhjuseid.
· Pidage meeles, et andestamine ei tähenda halva käitumise unustamist.
· Näidake, et te kahetsete valu, mille põhjuseks te olite.
· Olge valmis kaasale kinnitama, et te ei käitu niimoodi enam kunagi.
· Võtke endale vastutus valu tekitanud tegevuse tagajärgede eest.
· Olge valmis asja parandama.
· Olge kannatlik. Andestamine nõuab sageli aega.

Andestage, aga ärge unustage

Andestamine ja unustamine võivad tunduda võimatuna, aga see ON võimalik. Te avastate ka, et pikemas perspektiivis on ka teil niimoodi parem.

“Kuidas ma suudan unustada, mis ta mulle tegi?” “Kas ma suudan talle iial andestada?” “Ma pean suhte temaga lõpetama, kuna ma ei saa sellest üle…”

Oleks väga kahju, kui te heidaksite minema midagi head vaid seepärast, et te ei suuda andestada. Midagi, mis tähendas teile kunagi väga palju ja oli väga paljutõotav.

Muidugi võib esimese hooga arvata, et elu ilma haiget tegevate asjadeta on parem. “Kui ta ei hooli piisavalt meie suhtest, et seda hoida, unustame siis parem kogu asja” Aga tegelikult tuleb meeles pidada ühte väärtuslikku mõttetera - elu kulgeb kõige paremini, kui te elate olevikus. See on lihtne ja selge ning üheselt tõlgendatav. Elage oma elu nüüd ja praegu!

Tõenäoliselt enamik teist noogutab ja on sellega nõus. Elada olevikus, suurepärane! Selle juures on vaid üks väike probleem: olevikus elamiseks tuleb lakata elamast minevikus.

Asja juures on üks konks, õigemini kaks.
1. Unustada saab juhuslikult, mitte plaanipäraselt.
2. Igaüks suudab andestada, jah, ka teie, aga see tuleb eraldada unustamise kunstist.

Mida rohkem te püüate midagi unustada, seda sagedamini juhtunu oma inetut pead tõstab. Mõelge endamisi “ma ei mõtle kollastele õuntele” ja vaadake, mis juhtub. Ja kui teil õnnestub lõpuks kollased õunad unustada, andke teada. Aga andestamine on iseasi. See ei tähenda vastuvõetamatute sõnade või tegudega nõustumist. See ei tähenda minevikus juhtunu unustamist.

Andestamiseks on teil vaja

1. Kui võimalik, mõista, miks see juhtus ja kuidas.
2. Andke teisele poolele teada, et tema teguviis tegi teile haiget, tekitas viha või kurvastas teid.
3. Öelge, mis tunne teil oleks, kui selline asi korduks.
4. Lahterdage see ära ja paigutage riiulile. Ärge püüdke seda tagaaeda matta, see ei anna tulemusi. Asetage see lihtsalt riiulile.

Te peate selle ilmselt mitu korda üle lugema, kuna see on keeruline tehnika omandada. See eeldab pühendumist ja praktikat. Aga uskuge, tulemused on seda väärt! Vabalt võib kuluda umbes aasta harjutamist, enne kui hakkate loomulikult selliselt käituma.

Kui olete õppinud selgeks andestamise, ilma et oleksite sundinud end unustama, võib hakata kaevama tagaaiast üles poolenisti maetud asju. Kaugel minevikus juhtunud asju, mida ikka veel endaga kaasas kannate. Ja kasutage nende suhtes sama meetodit, ning te elu muutub radikaalselt teiseks. Teil saab nüüd palju kergem olema, kuna te ei pea endaga lisapagasit kaasa vedama. Suhtuge sellesse kui emotsionaalsesse kaalukaotusprogrammi.