Andke nõu: kuidas valusast lahkuminekust lõplikult üle saada?
Minul on lahkuminekust möödas juba poolteist aastat, kuid siiani on kohati nii valus! Kõige rohkem teeb haiget mehe käitumine ja suhtumine. Inimene, kes oli 15 aastat mulle kõige lähedasem ja kallim näitab hetkel igati välja, kui tühi koht ma olen, räägib minust üle, kui minu vastus ei meeldi, keerab poole jutu pealt selja ja kõnnib minema, on väga alandav ja üleolev minuga, näitab igati välja, et tema uues elus on kõik nüüd nii imeliselt hästi selle uue naisega jne.
Vahepeal (ca 10 kuud peale lahkuminekut) käis ukse taga, palus uut võimalust, väitis, et mõistis oma viga jne. Ma ei lasknud teda sisse, ootasin tegusid, mitte tühje sõnu. Neid ei tulnudki.
Nüüd, kui lõpuks ametlikult lastele elatise kohtu kaudu välja nõudsin (miinimumelatise 3 lapsele), ongi tema suhtumine selliseks muutunud. Ametlikult nõudsin seetõttu, et vabatahtlikult ta ei maksnud. Ainult lubas, kuid ülekanneteni ei jõudnud. Kui enne oli vähemalt tema suhtumine soe, siis nüüd peale elatiste väljamõistmist on mees kui ära vahetatud- iga kontakt temaga teeb nii väga haiget. Just see järsk külmus ja ülbus ja hoolimatus.
Naised, kes olnud samas olukorras — kuidas olete toime tulnud?
