Anna-Leenu kogemus: Eesti mees on siiski see kõige parem mees!

 (21)
Anna-Leenu kogemus: Eesti mees on siiski see kõige parem mees!
Pilt on illustreerivMorgueFile

Naistekale kirjutas oma kogemusest armastust pikalt otsinud Anna-Leen, kes pärast pettumist Eesti meestes pööras pilgu välismaa meeste poole, kuid pettus põhjalikult ja jõudis siiski üsna ruttu tagasi Eesti mehe juurde.

Olles olnud juba üsna pikka aega vallalise staatuses, tundsin, et vajan oma ellu mingit muutust. Olin suhteks valmis, kuid samas tundsin, et olen Eesti meestes pettunud. Mind häiris Eesti meeste liigne kidakeelsus ja alkoholilembus. Teadupärast ei kipu Eesti mees liialdama ka tähelepanuga, mistõttu mulle tundus, et tõeliselt naiselikuks muutusin nende jaoks alles siis, kui kõrgem alkoholitase vere keema pani ja keelepaeladki avas, et poetada mõni paarisõnaline kompliment.

Olin kuulnud räägitavat lausa muinasjutuna tunduvaid lugusid tähelepanelikest välismaa džentelmenidest, kes uksi avavad ja naisi lausa kätel kannavad. Ma ihkasin oma ellu just midagi sellist, mis minu sees elavat kirglikku naist elama paneks — inimest, kes oleks nõus mind kuulama, hoiaks raskel hetkel kätt ja kelle hinges oleks veidikegi romantikut. Olin kindlalt veendunud, et Eesti mees ja romantika sobivad sama palju kokku kui viiul ja supikulp, ehk siis ei kuidagi, mistõttu otsustasin, et Eesti meestega on nüüd lõpp ja kui minu ellu üldse keegi tuleb, siis on see välismaalane.

Tegin tutvumisportaali konto ning õige pea hakkas tulema ka kirju. Üheks püsikirjutajaks kujunes üks Tallinnas elav soomlane. Mis sest, et soomlane, aga ikkagi välismaalane, mõtlesin, ja jätkasin kirjavahetust. Ta kirjutas pikki kirju oma elust. Näiteks sellest, kuidas ta vaesest perest pärit noormehena end ühes telekomifirmas üles töötas ja kutsuti sõprade poolt Tallinnas asuvat IT-firmat juhtima. Kirjavahetuse edenedes muutusid e-kirjad järjest isiklikumaks. Ta kirjutas pika kirja sellest, kuidas ta pole oma elus veel seda päris õiget naist kohanud, ehkki tal on olnud mitmeid pikemaid ja lühemaid suhteid. Kuigi saadetud foto järgi polnud ta mitte just kõige ilusam mees, avaldas miski tema juures mulle muljet — kirjast tuntavad viisakad maneerid paelusid mind ja mulle tundus, et minu isik pakkus talle siirast huvi.

Seotud lood:

Tundsin, et selle inimesega võiks kokku saada küll. Vahetasime telefoninumbreid. Peagi hakkasin oma telefonile saama lühikesi, aga lustaka sisuga sõnumeid. Ta soovis mulle tere hommikust, head ööd ja päeva jooksul küsis, kuidas mul läheb. Vahel saatis mõne nalja.

Eneselegi märkamatult olin astunud kaugsuhtesse. Tema elas Tallinnas, aga mina väikelinnas. Saime kokku keskmiselt kord kuus nädalavahetustel. Mulle meeldis, kuidas ta minu eest hoolitses. Avas uksi, maksis restoranides arveid ja küsis hoolitsevalt, kas ta võib mulle midagi osta. Ma tundsin end omal moel turvaliselt ja kaitstuna.

Aja möödudes aga hakkas tunduma, et miski on selle suhte juures siiski väga valesti. Vaatamata sellele, et ta avas uksi ja maksis kallite restoranide arveid, oli meie vahel nagu tohutu hingeline kuristik. Sain aru, et näilise šarmantsuse taga on tegelikult tühi ja sisutu kest. Rääkida ei olnud meil õigupoolest eriti millestki, sest tal lihtsalt ei olnud teadmisi, mida jagada. Ta isegi teatas uhkusega, et pole oma elu jooksul ühtegi ilukirjanduslikku teost läbi lugenud. Tema peamine hobi oli vedelat sorti ja selle nimi oli õlu. Kui mind parasjagu tal külas polnud, kaanis ta oma kolleegidega Tallinna vanalinna arvututes pubides kesvamärjukest, mille ta ohtra lihaga alla loputas. Ta alati ja lõputult sõi. Ma vaatasin ja imestasin, et kui palju sööki ühte väikesekasvulisse soomlasesse mahub.

Kui ma aga külla tulin, käsime ühe korra loomaaias, mõned korrad jalutamas ja siis tema ideed said lihtsalt otsa. Mul oli tunne, et ta nagu tundis survet mind lõbustada, aga et ta midagi välja pakkuda ei osanud, aitas alati välja mõni restoran. Mida kallim, seda parem. Sain aru, et kogu tema firmajuhi palk kulus söögile ja joogile. Tema silmad läksid alati särama selle peale, kui ta mõnda uude restorani sisse astus ja suure lihaprae lauda tellis.

Pakkusin, et teen ise meile õhtusööki, sest kallites restoranides käimine pakkus küll elamusi ja maitseid, aga mul hakkas ebamugav tema raha eest pidevalt söömas käia. Mulle hakkas üha enam tunduma, et rahaga korvas ta hingelisi puudujääke. Kui muu jutt otsa sai, tuli mängu alati raha.

Ehkki ta väitis, et tahab perekonda ja lapsi, hakkas mulle tunduma, et nii harva kui ma tema juures ka käisin, siis minu kohaolek pigem häiris teda. Ta vihjas pidevalt, et tal on palju tööd, mis hõlmab ka sageli reisimist ning tal pole aega. Samas hädaldas ta, et peab olema minuga kaugsuhtes ja see ei sobi talle, sest ta tahab suhtes olles teist inimest enda kõrvale iga päev. Ma ei saanudki aru, mida ta õigupoolest tahab, kas olla suhtes või olla vaba.

Väikest kasvu kiilaneva pealaega kolmekümnendates aastates mehe kohta oli tal kohati enesekindlust mitme mehe jagu. Sain aru, et sellegi põhjuseks oli raha. Samas ta nagu häbenes oma välimust ja kannatas veidrate komplekside käes — ta nagu ei uskunud, et ükski naine temaga ilma tema paksu rahakotti armastamata koos tahab olla. Ka oli ta veelgi kidakeelsem kui Eesti mees ja ei avanud ennast isegi siis, kui ta pool pudelit veini oli ära joonud. Pidin lahendama olukorra, kuidas suhelda inimesega, kes räägib ainult rahast, tööst ja söögist, mitte silpigi aga tunnetest ega sellest, kas ta üldse tahab mind enda ellu. Teine küsimus puudutas meievahelist usaldust — WC-s käies, mida ta oma hea söögiisu tõttu õige tihti külastas, võttis ta alati telefoni kaasa. Lisaks oli arvuti tal alati parooli all.

Ka voodis jagus tal fantaasiat umbes kaheks korraks — edaspidi käis kõik nagu tavamanuaali järgi. Minu hämmingu tipp saabus siis, kui minu paljukiidetud džentelmen kiitis, et ta ei pese õhtuti kunagi hambaid, sest sellel polevat mõtet ja hommikusest pesemisest piisab, sest muidu hambad lagunevat ära.

Sellega üllatused aga ei lõppenud. Ühel ilusal päeval teatati mulle Skype’is lakooniliselt, et tema jaoks on see „suhe” läbi saanud ja meil pole mõtet enam kohtuda. Alguses olin muidugi šokis, sest olin mingil määral temaga ära harjunud, aga siis jõudsid mulle teisedki märgid kohale — kogu meie pooleaastase tutvuse jooksul ei teinud ka kordagi katset tutvustada mind oma sõpradele või vanematele. Ka ei avaldanud ta kordagi, et ta mind näha igatseb.

Illusioon heasüdamlikust, sõbralikust, mõistvast ja romantilisest välismaa mehest oli pauguga lõhki läinud. Peale aastakest pettumusest patja nutmist tutvusin Eesti noormehega, kes ei ole ei rikas ega ka mitte maailma kõige üllam romantiline rüütel, kuid kes toob oma huumorimeelega pilvede tagant päikese välja ja lohutab, kui hing on haige. Ehkki kallid restoranid pole meie jaoks, oleme veetnud vähese raha eest kõige lõbusamad ja samas kõige meeldejäävamad õhtud. Peale poolt aastat lähedast suhtlust teatas see Eesti mees mulle silma vaadates avameelselt, et armastab mind.