Anna-Maria Penu: Võimu vägivald
Valitsevad arusaamad, kehtivad kirjutamata ja kirjutatud reeglid, käitumismustrid, mis erinevad olenevalt soost, juhivad meid enda vähemtähtsaks pidamise suunas. Ja ebaõigluste jada on lakkamatu.
Naisi, üksikuna või grupina, on alati kergem solvata, naeru- ja alavääristada, rünnata, ilma et peaks kartma valimatut kättemaksu, karmi, avalikku hukkamõistu. Sest naiste enda võime tekitada hirmu on praktiliselt olematu. Meid ei kardeta ja seetõttu ei võeta meid tõsiselt, meie nõudmisi, soove ei peeta olulisteks, meil pole autoriteeti.
Ent mitte ükski meile siiani tuttav-teada võimusüsteem — ja patriarhaat on seda — pole vägivallast prii. Mitte keegi ei lepi teise ülemvõimuga spontaanselt, vabatahtlikult, tõrkumata. Hetkel, mil saavutatakse selle või tolle ülemvõimu pealtnäha loomulikkus, pole vaja vägivalda enam igapäevaselt ega suurejooneliselt demonstreerida, sest kõik juba teavad, et ta eksisteerib ja lepivad sellega elama.
Võimu peidetud vägivaldsuse parimaks näiteks on sõjaväeparaadid, mida ei korraldata noorte inimeste marsioskuse, uute tehnoloogiliste saavutuste või kaunite mundrite esitlemiseks vaid selleks, et näidata maailmale (võimalikele vaenlastele, rivaalidele, liitlastele ja oma riigi alamatele), mis seisab ühe või teise valitsuse, riigikorra käitumise taga; kuhu, millele, kellele toetutakse. Et kõik teaksid: kui vaja, siis kasutame füüsilist jõudu.
Teine hea näide on nii mõnigi religioon, mis püüab jätta muljet vagast veenmisoskusest ja jumalikust valgustusest, kuid mille ajalooliselt veriseid vahendeid tunneme kõik. Kui võim on saavutatud ja alamad sellega leppinud, siis pole enam otsest vägivalda vaja ning ülemvõimu asemel räägitakse autoriteedist, mis oleks justkui vägivallata saavutatud (mõju)võim.
Kogu meie lugu, meie minevik ja olevik on vägivaldsed ning vägivald ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeva võimusüsteemide sisemusest. Teda lihtsalt ilmutatakse erinevatel viisidel, väikestest kogustes, ent alati apelleerides alamate, rõhutute teadmisele olemasolevast jõust, “tugevama õigusest”, mis legimiteerib valitseva korra.
Alles siis, kui kellegi ülemvõim pannakse küsimärgi alla, hakatakse tema loomulikkuses ja õiguspärasuses kahtlema, lahvatavad suured, süstematiseeritud vägivallanähtused, mis püüavad vastuhakkajaid vaigistada, hoida valitsevat hierarhilist korda muutumatuna. See võib hoiatuseks, karistuseks toimuda vaid ühega, kuid selleks, et õpiksid kõik. Tänapäeva maailmas leiab neid näiteid küllaga, alustades inimõiguste eest võitleja(te)st ja lõpetades sõnavabaduse eest seisja(te)st.
Terves maailmas kannatavad inimesed vägivalla all ja kasutavad seda ise teiste peal, sest füüsilise vägivalla tekitamise potentsiaal näib olevat ainuke viis end maksma panna, et sind tõsiselt, võrdsena võetaks. Nii indiviidi kui näiteks riigina. Agressiivsus on meis kõigis olemas ja see ei ole sugugi negatiivne omadus, vastupidi, lausa vajalik teatud olukordades. Kuid probleemide lahendamine, sõnumi edastamine, võimu näitamine, saavutamine ja kinnitamine vägivalla abil on õpitud käitumine, pealegi aktsepteeritud. Selles peitubki nii vägivaldse ühiskonna põhjus kui ka lahendus.
Me kõik sündisime, nagu sünnivad meie lapsedki, patriarhaalsesse ühiskonda, mida on alati peetud loomulikuks, ainuvõimalikuks ja seetõttu ka õigustatuks. Ja me teame, kuigi me sellele iga päev otseselt ei mõtle, et ennekõike võivad vägivalla ohvriks sattuda — ja tegelikkuses satuvadki — just naised. Sest kes pole (valitseva grupi meelest) võrdne, seda ei kohelda võrdselt. Nii ongi enamuses just naised (lisaks vähemusgrupid, teisest rassist inimesed jne ehk kõik, keda saab denomineerida Teiseks) seksuaalse, füüsilise kui ka vaimse vägivalla sihtrühm.
Hispaania tuntud filosoof Amelia Valcárcel on öelnud: “Naised õpivad meestega pigem ümber käima, kui nendega koos elama”. Õpime juba väikestena, et poisid on agressiivsemad ja nende raevuhoogude eest pääsemiseks noomitakse tüdrukuid juba varajases eas: ära tee seda, ära ütle toda, ole selline ja mitte naasugune, riietu nii ja mitte teisiti, ära ärrita, ära provotseeri.
Vastutus vägivallatseja rünnaku eest pannakse meie õlgadele. Meid õpetatakse kartma. Poisse õpetatakse samal ajal tüdrukuid kaitsma. Kuigi tekib küsimus: kaitsma mille või kelle eest? Samade ohtude eest, mida valitseva mehelikkuse vägivaldsete väärtuste järgijad endast naistele kujutavad.
Vägivaldsus, toores jõud käib meheks olemise, kasvamise juurde ja niikaua kui me seda tolereerime, ei söanda muuta, ei muutu ka ühiskond. Mis veel hullem, kuna tegemist on ainukese olemasoleva võimumudeliga, siis püüavad seda jäljendada, selgeks õppida ka võimule pürivad naised. Unustades aga, et valitseva mehelikkuse mudel ei ole universaalne vaid “ainult subkultuur”, nagu kirjutab Valcárcel. Subkultuur, mis ei ole mõeldud naistele, sest on mõeldud meeste reaalse ning sümboolse võimu naiste üle alalhoidmiseks.
Alles eile lugesin ameerika kunstniku ja luuletaja Vito Acconci sõnu: “Ruume luues kujundad sa inimeste käitumist, mõjutad nende suhtumist ja nende eluviisi”. Acconci rääkis arhitektuurist, ent mulle kangastusid silme ette meie seadused ja tavad. Ruum, milles liigume, elame, unistame, töötame, lahendame probleeme, otsime kaitset. Ja meenus tänavu 25. novembril, rahvusvahelisel naiste vastu suunatud vägivalla vastu võitlemise päeval, kuuldud justiitsministeeriumi ametniku väide, et sellekohast seadust pole Eestile vaja, sest seadus ei hoia kuritegusid ära.
Ta tõi vägistamisnäite, öeldes, et ega vägistajat karistava seaduse olemasolu vägistamisi ära hoia. Jättes täiesti kõrvale asjaolu, et ega seaduseid ei tehta vaid karistamiseks või hoiatuseks kurjategijale. Ennekõike on seadusi, riiklikku kaitset, vaja just ohvritel, et neil oleks õig(l)use nõudmiseks seaduslik alus, juriidiline ja sotsiaalne tugi.
Seadusi on võrdsuse, vabaduse ja elamisväärse ühiskonna saavutamisel sama vajalikud kui haridus, kasvatus, kultuur ja mõttetöö. Neid on vaja, et vähendada vägivalda ja ebaõiglust. Et vähendada olukordi, mis teevad meile haiget.
