„Alguses olin ehmunud ja kohmetu, kui kolleeg mind „sellise” pilguga vaatas. Ikkagi vanust juba 45 aastat ja temal mõni aasta rohkem. Varsti said meist head sõbrad ja me otsisime tööl aega, et kokku saada ja rääkida. Siiski ei rääkinud me kunagi, et meeldime teineteisele, kuigi see oli täiesti selge. Alati, kui ta mind oma puuriva pilguga töölt ära saatis, oli niisugune tunne, et ma tõusen lendu. Ma polnud kunagi niisugust tunnet tundnud. Hiljem oli kogu õhtu meeldiv tunne, nii et isegi mu abikaasa küsis mitu korda, et sul on nüüd vist tööl kõik hästi, et paistad nii rahulik. Ma ütlesin, et on tõesti kõik hästi ning ma olengi rahul ja õnnelik. Ma ei valetanud.

Muidugi mõtlesin sageli ja eriti öösel, kui und ei tulnud, kas meie suhe võiks ka pilkudest kaugemale minna. Teadsin, et Lauri oli oma naisest ammu lahus ja pool aastat tagasi oli ta lahku läinud ka oma elukaaslasest. Ta elas üksi ja oli mitu korda vihjanud, et ta tahaks mind külla kutsuda.

Ükskord, kui ta mulle pärast lõunat saatis telefonisõnumi küsimusega „Kas ma võin sind täna külla kutsuda?”, vastasin kohe: „Sa võid mind küll külla kutsuda ja ma tulen ka.”

Sellega oli asi otsustatud. Kella kuue ajal olin ma tema ukse taga ja veerand tunni pärast olime alasti teineteise embuses. Me olime tormakad nagu koolilapsed, aga kõik oli imeline. Lauri ütles, et ta armastab mind päriselt.

Oh, mul oli niisugune kerge õhuline tunne, nagu ma oleks äsja saanud 18aastaseks. Mul oli koolis oma sümpaatia ja ma vahel ikka unelesin, et ta kõnetaks mind ja kutsuks mu enda juurde, aga ta ei märganud mind üldse.

Kui ma pärast neid imelisi kirglikke tunde koju läksin, püüdsin jääda rahulikuks, et mees liiga palju pärima ei hakkaks. Ma suutsin seda. See oli ilmselt minu elu õnnelikumaid päevi laste sündide ja laste muude rõõmusündmuste kõrval.

Nii algas minu armuromaan oma kolleegiga. See ei olnud enam kokkusaamiste otsimine töö juures ja pilkude vahetamine vaikse kõnelemise ajal. See oli nüüd ka tõsine füüsiline kirg. Me nautisime seda vahekorda nii väga ja me kumbki ei rääkinud tulevikust. Tema elas oma kodus ja mina elasin oma kodus oma mehega. Ma olin siiski öelnud, et lahutama ma ei hakka ja Lauri oli öelnud, et tema on niimoodi ka õnnelik.

Muidugi käitusime me tööl loomulikult. Selles mõttes, et me ei hakanud teesklema, et me oleme lihtsalt kolleegid, kellel on teineteise vastu sümpaatia. Kes tahtis, sai aru, et meil on suhe.

Suur oli siiski mu üllatus, kui mu kolleeg Marika ütles ükskord lõunalauas: „Sa toimetad ikka väga avalikult.”

Ma küsisin, mida ta silmas peab, kuigi küsimusega lõpuni jõudes sain juba aru, mida ta mõtles. Marika ütles, et tal on mu mehest kahju, sest kui mees sellest suhtest teada saab, võib ta väga haiget saada, kuigi me lapsed on juba suured ja me ise juba päris vanad. Ta rõhutas, et mu mees pole ju niisuguse asjaga arvestanud, et ma endale nii suurt vabadust luban. Marika ütles, et kuna me suhtleme Lauriga nii avalikult, siis küllap varsti on kogu lugu nagunii mu mehel teada.

„Ta teab,” ütlesin ma.

Marikal jäi suus imestusest lahti ja ta ei öelnud mitte midagi. Pärast toibumist küsis ta siiski, mida mu mees siis arvas sellest loost.

Ma rääkisin, kuidas mees mind manitses, et ma liiga avalikult selle mehega ei käiks ja teda kui abikaasat ei häbistaks. Me ei olegi kordagi avalikus kohas koos käinud. Üldiselt mees ütles, et me pole enam koolilapsed, et sellise asja pärast tülli või veel enam lahku minna.

Ka Lauri teab, et mu mees teab.

Ma mõistsin nüüd, et Marika ei saa üldse millestki aru. Ta näppis oma kaelaketti ja ütles, et tema mees oleks ta selle info peale ilmselt kodust välja visanud.

Muidugi küsis Marika, kuidas saab mu mees petmisse nii ükskõikselt suhtuda, sest meil on ju nii harmooniline abielu olnud.

Selle peale ütlesin ma päris tõredalt, et ma räägin sulle oma harmoonilisest abielust. Ja siis ma rääkisin, et minu meelest pole mu mees mind kunagi armastanud, sest naine tunneb väga selgelt ära, kui teda armastatakse.

Ma rääkisin, kuidas ma andsin oma mehele eluisu tagasi, kui tema armastatu Kristi ta maha jättis ja ühe soomlasega abiellus. Mees jäi nii haigeks, et küllap ta oleks ennast kodutuks või surnuks joonud. Ma ei tea, kas see ilus Kristi üldse teda armastas. Võib-olla armastas, aga valis siiski soomlase ja tema raha. Õieti ma ei teagi, mille ta valis, võib-olla ta armastas seda soomlast. Minu mees, kes polnud ju siis kaugeltki minu mees, armastas igatahes Kristit väga. Hiljem olen ma seda kogu abielu aja tundnud. Sellises olukorras tekkis meie suhe ja hiljem abielu. Me kasvasime kokku. Mina lootsin, et mees hakkab mind armastama ja ilmselt ka mees lootis vähemalt Kristi unustada. Pealegi, ega me siis halvasti elanud. Ta hoolis minust ja meil on olnud ilusaid hetki, eriti laste sünd.

Aga kõik mured polnud meie abiellumisega veel möödas. Kui Kristi ja see soomlane lahku läksid, tuli Kristi oma lapsega Eestisse tagasi. Mu mees hakkas tal külas käima ja unustas täiesti, et tal on naine ja kodu. Ta oli ju ikkagi abielus ja kahe lapse isa ja ma ütlesin talle seda. Ta palus lausa nuttes vabandust ning kinnitas, et ei jäta meid kunagi hätta. Ma ei tea, mida Kristi talle lubas või kas ta üldse midagi lubas. Ma kuulsin juhuslikult pealt paari mehe kõnet Kristile ja need ei olnud kahe võrdse partneri vestlused. Minu mehe poolt oli see armastuse palumine ja seda oli piinlik kuulata. Peagi leidis Krisi endale uue austaja ega lubanud enam minu meest lähedale. Ega ma muidu Kristit ei süüdistagi milleski, küllap ta lihtalt ei viitsinud piisavalt jõuliselt mu meest eemale peletada, aga kui ta ellu ilmus uus mees, siis ta lihtsalt pidi seda tegema.

Mu mees oli jälle väga murtud ja ma püüdsin talle väga toeks olla, et säilitada meie igati normaalset kooselu. Ma nägin taas kord, kui meeletult armunud võib ka minu mees mees olla, aga kahjuks polnud mu mees armunud minusse. Mu mees on alati hinnanud, kui palju ma talle toeks olen olnud ja sellepärast ei tee ta ka skandaali, et nüüd on minul inimene, kelle armastust ma saan tunda. Ja teiste asi ei ole see üldse, et mul on kallim.

Marika tõusis püsti, pühkis pisaraid, palus mul püsti tõusta ning hakkas mind kallistama ja andeks paluma, et minu kohta hinnanguid hakkas andma meie elust midagi teadmata.