Anu armastuslugu: tulevased abikaasad leidsid teineteist anonüümsete alkohoolikute rühmas

Kaine aeg: 18 aastat

Millest oli abi: imearst Albert Stepanjani vastuvõtt (mõju püsis paar kuud), joomavastane süst Wismaris (ligi aasta kainust), anonüümsete alkohoolikute rühm, psühhiaater.

Kaks abielu. Kaks last. Lõpuks ikkagi elu üksikemana, eluraskustega maadlemas.

Et õpetajapalgaga ära elada, rabab 36-aastane Anu nõrkemiseni tööd teha. 40 koolitundi nädalas, lisaks parandab ta vihikuid ja valmistab ainetunde ette nagu õpetajad ikka.

Lisaraha teenimiseks teeb Anu ka tõlketöid. Ent ikka tunneb ta, et kõigest sellest on veel vähe! Tahaks lastele rohkem anda …

Reede õhtul lubab Anu endale ühe dringi. Siis tuleb hea uni.

Järgmisel reedel samuti.

Mõne aja pärast naudib ta drinke juba rohkemgi ... Ja mitte ainult reedel.

Kui ta ei suuda tööle minna, siis võtab Wismari haiglast sinise lehe.

Koolivaheajal pole vaja üldse tööle minna. Anu joob kodus … kuni kaotab jalad. Ta ei tunneta enam jalgu ega suuda isegi kõndida!

Hirm ajendab teda kaineks saama. Ent ka siis ei ole ta võimeline tõstma jalga jala ette.

Anul tuleb uuesti käima õppida.

Kas see üldse õnnestub?

„Kaks ööd-päeva õppisin kodus uuesti kõndima,“ meenutab seda kohutavat kogemust Anu (59). Alkohoolik sai temast 36–40-aastasena, toimetuleku piiril rabeleva üksikemana. Laste eest hoolitses Anu sellegipoolest nii hästi kui suutis. „Joovas elus olin võib-olla lahkemgi ema, sest tundsin südametunnistusepiinu ja püüdsin neid kompenseerida, ostes lastele maiuseid või asju,“ arutleb ta.

Joomisest võitu saamiseks proovis Anu erinevaid meetodeid. Imearst Albert Stepanjani juures käis ta kolmel seansil, et needust maha võtta.

Esimene seanss. Imearst palub Anul pikali heita ja kinnitab naise kehale iminappadega juhtmeid. Ruumis kustub tuli. Naine lebab pimeduses, juhtmed küljes. Kõik see peab mõjutama sisemist puhastumist.

Teine seanss. Anul on kaasas toores muna, mille imearst oli käskinud ühes võtta. Naine heidab taas pikali ning imearst veeretab muna patsiendi lõua all ja üle kaela, rinna peale välja. Valgele munakoorele ilmuvad hallid triibud. Stepanjani jutu järgi tähendab see, et ta võttis needuse maha.

Pärast seanssi peab Anu muna maha matma.

Kolmas seanss. Seekord on Anu kaasa võtnud pooleliitrise purgiga suhkrut, nagu Stepanjan oli soovinud. Imearst käib koos purgiga korraks tagaruumis, ulatab selle siis Anule tagasi ning ütleb, et Anu paneks edaspidi tee või kohvi sisse ainult seda suhkrut.

Stepanjan annab Anule ka helisalvestise, kus kõlab imearsti venekeelne jutt merekohina taustal. Ta käsib seda kuulata igal õhtul enne uinumist. „Salvestise mõjul lähevad su juuksed ka tumedamaks, iga aastaga,“ mainib imearst.

Kõik. Anu läheb koju ja peab taas üksinda hakkama saama, toeks vaid suhkrupurk ja merekohin. Ent kauaks neist piisab?

Tagantjärele leiab Anu: „Ei saa öelda, et Stepanjan minult alkoholiprobleemi ära võttis, aga seda tegi ta küll, et mu juuksed läksid tumedamaks. Seansside mõjul ei tekkinud mul paar kuud tahtmist juua. Aga siis läks jälle.“

Imearsti seansside järel ilmnes teinegi kõrvalmõju: pärast muna veeretamist kaelal juhtus nõnda, et kael muutub märjaks, kui Anul tekib mingi tugev emotsioon. „Tunnen, et kael on õrn ja ma pole hästi kaitstud,“ seletab Anu, kes kannab sellepärast kogu aeg salli.

Joomine jätkus, mistõttu tegi Anu uue katse sellest vabaneda: Wismari haiglas tehti talle alkoholivastane süst, otse veeni. „Arst hoiatas, et kui ma nüüd veel joon, siis see võib lõppeda väga kurvalt. Surmaga,“ räägib Anu. Pärast süsti tundis ta, kuidas kogu keha muutus kuumaks, kui rohi mööda veresooni laiali valgus. Lisaks kirjutati Anule välja tabletid, mida tal tuli iga päev võtta – need pidid ära hoidma alkoholihimu tekkimise. Tänu süstile ja ravimitele suutis Anu olla kaine peaaegu aasta aega. „Eks ma elasin ka hirmu all,“ nendib naine.

Kui Anu taas joomisega hädas oli, astus ta pöördelise sammu: läks anonüümsete alkohoolikute (AA) rühma. „Alguses pelgasin kangesti. Tänasin õnne, et oli kehv sügisilm, et keegi mind ometi ei näeks sinna minemas. Esimesel koosolekul mõtlesin, et ma ei ütle mitte midagi. Kui aga järg jõudis minuni, siis ütlesin: „Tere, minu nimi on Anu, ma olen alkohoolik.“ Esimest korda tunnistasin seda enda kohta! Ma nii ehmatasin,“ räägib Anu.

Koju jõudnuna istus Anu laua taha ja ütles endale: jamasid on niigi palju ja nüüd ma olen veel alkohoolik ka! „Hakkasin lugema 12 sammu raamatut, mis mulle kaasa anti, ja leidsin enda jaoks hästi lohutava lause, et üldiselt on alkohoolikud väga head ja andekad inimesed. Haarasin sellest lausest kinni, et vähemalt midagigi positiivset,“ meenutab Anu.

Naine hindas kõrgelt rühmakaaslaste toetavat suhtumist ning jäigi AA-s käima, et kaine püsida. Kaks aastat hiljem jõudis samasse rühma ka Mihkel.

/- - -/

Kui Mihkli keeruline pereelu lõplikult lagunes, läks ta elama oma vanemate juurde. Päev enne jaanilaupäeva sai mees korda auto, mis oli pikalt niisama seisnud, ja pakkus Anule välja, et võiks koos kontserdile sõita. „Sinnamaani olin tegelenud iseenda taastamisega, asjad korda ajanud ega kujutanudki oma elus ette kedagi teist peale laste. Just sel ajal aga hakkasin vaikselt mõtlema, et nüüd võiks mu ellu keegi tulla,“ meenutab Anu suhte algusaega. Nii naine kui ka mees olid sellal 43-aastased – suur osa elust ju veel ees!

Katkend pärineb Evelin Kivimaa uuest raamatust "Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks?" (2018, Menu Meedia ja Rahva Raamat), mis avab joomisest loobumise teemat. Äsja ilmunud raamatus kõnelevad inimesed meie endi kõrvalt. Kellele piisab tahtejõust, kes vajab ka midagi muud: sensitiivi, anonüümsete alkohoolikute rühma, 12 sammu programmile toetuvat kliinikut, psühholoogi nõuannet, joomatungi vähendavaid tablette, usku pöördumist, joomisvastast süsti või ampulli. Mis siis lõppude lõpuks aitab?

Raamatu esitlus toimub täna, 29. jaanuaril kell 18.00 Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus. Kõik huvilised on oodatud!