Kerge taganemistee

Kui ühiskondlik moraal hakkas vaba armastust propageerivatel 1970ndatel ja juhuseksi ülistavatel 1980ndatel lõdvenema, muutus ka abielulahutuse maine — see polnud enam säärane häbiplekk kui varem. Õnnetus abielus virelenud inimesed tundsid, et saavad viimaks ometi midagi ette võtta. Ehkki see oli suurepärane uudis nende paaride jaoks, kelle probleeme enam parandada ei andnud, läks lahku palju neidki, kes võinuks oma muredele muu lahenduse leida.

“Toona lihtsalt ei levinud kuigi palju informatsiooni eduka armusuhte säilitamise kohta, ka abieluharidusest polnud inimesed suurt midagi kuulnud,” nendib raamatu “How to Improve Your Marriage Without Talking About It” (“Kuidas parandada abielu sellest rääkimata”) kaasautor Pat Love. “Lahutus tundus olevat kõige targem võimalus.”

Loe Cosmo detsembrinumbrist:
• Intiimselt Katy Perryga

• Cosmo kamasuutra

• Tähtsaim naine su mehele on... tema ema!?

• Meeste uus seksivajadus

• 14 julgustükki, mida pimedas proovida

• Mis tujus on su nahk talvel?

Esmaabieludest lahutati pooled ja see protsent jäi püsima. Kuid õige pea kadus ka illusioon lahutusjärgsest õndsusest: lahutatud inimesed ei tundnud end tingimata õnnelikumana ning karile kippus jooksma ka teine abielu. Abielule lõpu tegemist hakati järk-järgult võtma viimase ja väga valulise võimalusena, mitte šansina naasta vallatusse vallalisepõlve.

Ei mingit tõttamist

Kõigil neil abielulahutustel oli järgnevatele põlvkondadele ka midagi positiivset edastada. Näinud, kuidas lahutatud vanemad (kas siis meie endi või meie sõprade omad) uue elu alustamisega ränka vaeva nägid, hakkasime tulevase elukaaslase valikusse hoopis tõsisemalt suhtuma…

Loe lisaks värskest Cosmopolitanist.