Armastada, kuid mitte takerduda vaid ühte ja ainsasse!

Maailm meie ümber on illusioon, mille loome kõik koos oma mõtete ja tunnetega. Elu reeglid aga müüt, mille on kujundanud aastatuhandete jooksul need, kellele see kasulik tundus. Õnnetu ja ahistatuna tunneme endid siis, kui teiste tehtud reeglid ja meie oma soovid ei kattu.

Sisimas soovitud elust teistsugune ja vale ja moonutatud tundub sageli kõik überringi, tahaks midagi muuta, aga pole piisavalt julgust. Alati on turvalisem käituda ette antud reeglite kohaselt ja olla nii, nagu kõik teised, soovida samu asju.

Üks suuremaid müüte, mis naiste peadesse on istutatud, on eluaegne armastus. Väga paljud naised takerduvad oma elus selle püüdlemise kättesaamatusse udusse, lastes mööda võimaluse lihtsalt nautida olemist ja ühte kindlat suhet. Otsitakse pidevalt midagi suurt ja ilusat, mis aga tegelikult muutub juba mõne aja pärast tavaliseks kooseluks. Nautimata piisavalt elu, mehi ja erinevaid suhteid muututakse sageli õnnetuks, üksildaseks ja isegi tigedaks. Tigedaks maailma peale, kus on nii palju valet ja truudusetust, kus tuleb end sageli jõuga maksma panna, samas julgelt võttes seda, mida tahad, ja loobuda kiirelt sellest, mis tundub mõttetu.

Eriti selgelt väljendab sellist maailmavaadet suur armukadedus. Armukade saab olla vaid pidevalt ebakindel ja seesmiselt isekas inimene. Lakkamatult piinab teda hirm kaotada teist inimest ja saada teada, et on veel keegi, kes tema kaaslasele meeldib ja pakub rõõmuhetki. Enesekindel ja rõõmsameelne inimene pole kunagi liigselt armukade, ta ei ahista ei ennast ega oma partnerit absoluutse truuduse nõudmistega, jätab vabaduse valida ja otsustada, vabaduse elada oma elu, mitte pidevat ja ranget “meie elu“. Jääb vabadus austada teineteise valikuid ja soove.

Püstitades liigseid truuduse kriteeriume, rikutakse võimalus nautida elu mitmekihiliselt ja nautida seejuures erinevaid suhteid ja erinevaid inimesi. Riputakse kramplikult ühe partneri küljes ja nimetatakse seda ahistamist armastuseks. Armastusega pole siin aga kahjuks midagi pistmist. Armastus lubab eksida ja soovib teisele rõõmu ja rahu, mitte ei piira ega ahista. Armastuse ja absoluutse truuduse illusioon on loodud nende poolt, kes ei oska vabalt elada, kes vajavad pidevalt piiranguid ja reegleid, kelle maailm on ahistatud ja väiklane. Kas poleks juba aeg vabaneda kasututest müütidest ja elada elu, mida ka nautida, mitte pidevalt seda mürgitada kadeduse ja kahtlustega?