Valasin endale suure tassitäie kohvi ja jõin seda seistes, õlaga köögiaknale nõjatudes. Vaatasin punarindu, kes mässasid pekitükiga, mis tüdrukud olid eile pingile pannud.

Päike kerkis tasapisi heki kohale.

Ma ootasin, et tüdrukud üles tõuseksid. Maja oli liiga vaikne. Mul tuli tahtmine suitsu teha. Kui tobe, ma polnud juba aastaid suitsetanud. Jah, aga elu on juba kord selline… Te näitate üles märkimisväärset meelekindlust ja siis, ühel talvehommikul, otsustate kõndida pakasega neli kilomeetrit, et osta pakk suitsu, või siis armastate ühte meest, teete temaga kaks last ja ühel talvehommikul saate teada, et ta läheb ära, sest armastab kedagi teist. Lisab veel, et ta on suures segaduses, et ta eksis.

Nagu telefonis: „Vabandust, ma eksisin numbriga.”

Pole hullu…

Seebimull.

Ilm on tuuline. Lähen õue, et pekitükk varju alla panna.

Vaatan tüdrukutega televiisorit. Olen masenduses. Need multikategelased tunduvad mulle tobedad ja tujukad. Lucie saab pahaseks, raputab pead, palub, et ma vait jääksin. Tahaksin talle rääkida Candyst.

Kui mina väike olin, siis ma lausa jumaldasin Candyt.

Candy ei rääkinud kunagi rahast. Ainult armastusest. Ja siis jäin ma vait. Mis ma siis olen sellest saanud, kui teen nagu see plikanatt Candy…

Tuul muutub üha tugevamaks. Loobun mõttest külasse minna.

Veedame pärastlõuna pööningul. Tüdrukud topivad endale vanu riideid selga. Lucie vehib õe nina all lehvikuga.

„On teil palav, proua krahvinna?”

Proua krahvinna ei suuda end liigutada. Tal on liiga palju kübaraid peas.

Toome ühe vana hälli alla. Lucie ütleb, et peaksime selle üle värvima.

„Kas roosaks?” küsin.

„Kuidas sa ära arvasid?”

„Ma olen väga nutikas.”

Telefon heliseb. Lucie võtab vastu.

Viimaks ma kuulen, kuidas ta küsib:

„Kas sa tahad nüüd emmega rääkida?”

Veidi hiljem paneb ta toru ära. Ta ei tule meie juurde tagasi. Tõstame Marioniga vana lapsevoodit tühjaks.

Kui alla lähen, näen Lucie’d köögis. Ta istub lõuga lauale toetades. Istun tema kõrvale.

Vaatame teineteisele otsa.