Mõned astuvad suhtesse kikivarvul, teised elavad armukadeduse piinades, kolmandad peaaegu ei hingagi, et armastatut mitte ära hirmutada. On tugevaid hirme, mis meid üleni haaravad, on ka päris märkamatuid. Ent need on alati kohal — lahutamatud armastuse osad. Need hirmud näitavad, kui tähtsad on meile suhted, kui eluliselt vajalik on lähedus oma väljavalituga. Astume suhtesse koos ootuste, fantaasiate ja lootustega. Ootame mõistmist, lähedust, tunnustust, armastust ja hoolitsust. Peame partnerilt saama kinnitust oma väärtuse ja unikaalsuse kohta. Hirm, et me pole siiski väärilised, käibki käsikäes meie ootustega.

Riskida

Paljud noored kardavad, et valivad vale partneri ning see võib põhjustada palju kannatusi. Küpses eas inimestel on aga teised hirmud — jääda üksi, muutuda manipuleeritavateks ning petta saanuteks… Oleme unustanud, et armastus on alati risk, sest igasugune armastus kätkeb endas kaotuse võimalust. Sellega peab leppima, et olla võimeline armastama.

Süüvida lapsepõlve

Inimene püüdleb armastuse poole kogu oma elu. Kuivõrd edukateks kujunevad armastuse otsingud, sõltub esmajärjekorras varastest lapsepõlve kogemustest, see on suhtlemisest oma emaga. Lapse võime tunda end üksinduse hetkedel ohutult, määrab ära selle, kuidas ta hakkab armastama tulevikus. Ilma sellise ohutusetundeta sunnib üksinduse hirm ehitama suhteid pigem tarbijalikel kaalutlustel, mitte tunnete põhjal.

Kui kõige tähtsam täiskasvanu — ema — oli kättesaamatu või ohtlik või ettearvamatu nendel hetkedel, kui laps teda vajas, siis sünnib hirm, et ka kõige lähedasemad suhted ei pruugi olla ohutud. Kindlusetu kiindumus — see on igavene kahtlemine. „Kas ma olen ikka talle vajalik? Kas ta hindab mind? Kas mul on õigus saada hoolitsust? Või pean ma väsimatult midagi tegema, et pälvida armastust? Või tuleb olla alatasa valvel, et põgeneda lämmatavate suhete eest, kus pole kohta minu vajadustele?“

Suhted täis hirme tekitavad tunde, et maailm on ohtlik. Ning isegi partneri neutraalsesse tegevusse suhtutakse kui eemale tõukavasse või ähvardavasse. Ähvardus aga sunnib inimest end kaitsma või peale tungima, seetõttu on konfliktid ja frustratsioon vältimatud.

Uurida kordusi

Riskantse seotuse juurest oleme pidevalt teel oma lapsepõlve üleelamiste juurde. Samas ei tunnista me seda hirmu endale täiel määral. Reageerime eemaletõukamise ohule kaitseseisundiga –häbi, raevu või solvumisega, mis on partnerile suunatud. Selline harjumuspärane mehhanism annab olgugi et valuliku, ent siiski ettearvatuse tunde. Siit tulenevad korduvad tsüklid, mis on tingitud kooskõla puudumisest paaride vahel.

Just seetõttu on oluline oma minevikku analüüsida. Iga kohtumine sisaldab ilmselgeid, aga ka varjatud elemente. Just sellest, mis on varjatud, tõusevad taas päevakorda kiindumuse lahendamata probleemid. Seega on hädavajalik pöörata tähelepanu nimelt sellele, kuidas meid armastati, et aru saada, mis meie emotsionaalses olevikus kordub.

Asuda tegutsema

Kui saame oma hirmudest aru, siis avaneb võimalus hakata neile vastu. Teadlikkus võib aidata vältida korduvaid negatiivseid stsenaariume. Millist partneri tüüpi ma otsin? Millise eest põgenen? Mis minu käitumises tekitab probleeme? Mis kordub? Kas liigne armukadedus, emotsionaalne või seksuaalne sõltuvus, lahkuminekud minu või partneri initsiatiivil?

Kõik need küsimused eeldavad, et oleme tegevad isikud oma loos. Just sellisel moel saame jõudu. On kasulik häbenemata rääkida kõigest. Sellest, mis meil puudu jääb ja ka sellest, mida vajame. Kõigepealt tuleks see iseendale selgeks teha, seejärel partnerile.

Luua side kahekesi koos

On täiesti võimalik muuta oma kiindumuse stiili ning kindlustada omavahelist usaldust. Enamus meist on võimelised teadvustama iseendale oma emotsionaalseid väljaastumisi ning tegutsema läbimõeldult. Me õpime tundma ennast ja teist inimest. Õpime aru saama sellest, et meil võivad olla erinevad vaated ning me lepime sellega. Õpime aitama teineteist mitte ainult oma tegevuse kaudu, vaid ka empaatiaga. See tähendab, et üritame mõista oma partneri emotsionaalset seisundit.

Suhted on kahepoolne protsess. Muutes oma suhtumist partnerisse siiramaks ja avatumaks, muutume ka ise. Partner aga muutub meie jaoks elavaks inimeseks kõikide oma heade ja halbade külgedega, mitte ülivõimsaks vanema kujuks, kellele võib alati nõudmisi esitada.

Vahel õnnestub see kõik juba olemasolevas partnerluses. Vahel aga käime läbi pika otsingute tee, enne kui leiame selle, kes meile tõepoolest sobib.

Kui pidada meeles tõsiasja, et me kahekesi loome seose ning oleme sellest mõlemad kaasa haaratud, siis on see kõige kindlam kõikidest vahenditest, mis meid mõlemaid hirmudest vabastab.

Neli kiindumuse stiili

Ohutu kiindumus. Emotsioonid ei käi mul üle pea, aga ma ka ei suru neid maha. Ma suudan jääda üksinda, säilitades seejuures rahu. Olen vastuvõtlik oma partneri nõudmiste suhtes ning ma ei suhtu neisse kui ähvardustesse või kohustustesse.

Eemalehoidev või vältiv ebakindel kiindumus. Ma väldin lähedasi suhteid. Mulle on omane usaldamatus ning mul on raske oma emotsioone väljendada ja teistelt abi paluda. Partneritesse suhtun tavaliselt kui inimestesse, kes pole minust eriti huvitatud.

Rahutu või ärev ebakindel kiindumus. Olen sageli rahutu, mind närib armukadedus. Mulle on omane üliemotsionaalsus ning keskendumine oma isiklikele vajadustele või oma kartustele (hirm üksinduse või maha jäetuse ees, emotsionaalne ja/või seksuaalne sõltuvus).

Ohtlik kiindumus. Olen üksi, sest ma ei suuda usaldada ning tunnen hirmu lähedaste suhete ees. Ent ma vajan nii väga, et mind moraalselt toetatakse. Suhtun äärmiselt valulikult eemale tõukamisse. Mul on raske ennast kehtestada.

Allikas: Psychologies, september 2016