Armukade naine on mures: kuidas ometi saaks selle naistekarja mu mehe ümbert minema?

Mu poiss-sõber näeb väga hea välja, ta on hästi viisakas, sõbralik ja fantastilise huumorimeelega, ta on tõeline südametemurdja. Armastan teda väga ja olen üliõnnelik, et ta just minu oma sõbrannaks on valinud, kuid ma ei suuda enam taluda seda naistekarja, keda teda igal sammul saadab.

Kui me esimest korda kohtusime, oli ta koos sõbrannadega. Tüdrukuid tema ümber oli viis ja ma tajusin, kui vihaseks said nad siis, kui Mardi pilk minule pikemaks peatuma jäi. Hakkasime lähemalt suhtlema, armusime ja nüüd oleme juba pool aastat kohtamas käinud, koos veel ei ela.

Muidugi ma teadsin, et sellise hurmuriga koos olles tuleb mul võistelda tema tähelepanu pärast tema lugematute sõbrannade ja samuti võõraste naistega. Sõbrannasid tal jagub. Facebookis on tal ligi 1000 sõpra, umbes 850 neist on naised. Telefonis on tal peamiselt naiste numbrid. Kui kuhugi välja või mõnele suuremale üritusele läheme, koguneb tema ümber poole tunniga selline naistekari, et mina tema kõrvale enam ei mahu. Ta naeratab, teeb nalja, teeb komplimente, kiidab, tervitab tüdrukute emasid jne. Ulatab neile käe, kui vaja üle poriloigu astuda, pakub jakki, kui tibi külmetab, ükskord võttis ühel “väga heal sõbrannal” koguni ümber kinni, kui sel jahe hakkas. Mu mürgist pilku nähes tegi ta muidugi mind maha ja ei mõistnud üldse, miks ma sel hetkel peaaegu nutma hakkasin. “See on ju kõigest sõbranna, ära põe,” solvus ta.

Tallinnas liikudes hüppab talle igal tänaval ligi neli tüdrukut, kellega on vaja jutustada, itsitada ja kelle seelikut või soengut kiita. Ta saab pidevalt kutseid erinevate tüdrukute sünnipäevadele, pidudele, grillidele, niisama olengutele jne.

Mart väidab alati, et need tüdrukud on tema jaoks ainult sõbrannad. Jah, mõnega neist kaheksasajast on tal enne mind olnud lühike suhe või üheöösuhe, kuid nüüd armastab ta ainult mind. Ta ei saa sinna midagi parata, et saab tüdrukutega paremini läbi kui meestega, see on alati nii olnud ja ta rõhub sellele, et ma ju teadsin seda enne temaga suhte alustamist. Samuti ei mõista ta, miks mulle ei meeldi, kui ta neile silma teeb, nende välimust kiidab või jaki selga aitab, rääkimata sotsiaalmeedias flirtimisest. Ta teeb ju ainult nalja ja on nende vastu viisakas ja sõbralik, ütleb ta.

Tal on muidugi õigus, ma teadsin, aga ma ei saa niisama rahulikult pealt vaadata, kui mu poiss-sõbral on suurem järjekord naistest ukse taga kui Õllesummeri ajal naiste tualetis. Kuidas ta ei mõista, et mitte ükski neist ei taha temaga “ainult sõbraks” jääda, vaid nad kõik loodavad ühel hetkel ta ära lohistada…

Ja teie, naised, mis teil arus on? Kas vallalisi ja viisakaid noormehi vähe on, et peate suhtes oleva noormehe järel nii meeleheitlikult jooksma? Ka siis, kui noormees on erakordselt kena — kui ta käevangus on tütarlaps, hoidke palun eemale! Te ei kujuta ette, kui ebamugav on sellise surve all pidevalt olla!