Armukese pihtimus: ma tahan ju lihtsalt, et ta valiks minu, isegi, kui see tõenäosus on üks protsent sajast...

 (76)
Armukese pihtimus: ma tahan ju lihtsalt, et ta valiks minu, isegi, kui see tõenäosus on üks protsent sajast...
Pilt on illustreerivFreeImages: Voodooz

Pole see armukeste elu meelakkumine... Naisteka foorumis kirjutab üks naine enda kogemustest ja soovunelmatest mehega, kellele tema andis oma südame, aga mehe süda kuulub ikka kellelegi teisele. Kas sina oskad sellele naisele head nõu anda?

Kurb tõsiasi on see, et naisi on Eestis rohkem kui mehi. Veel kurvem on, et naised on selle tõsiasja pärast nõus oma südame andma mehele, kes on juba enda oma andnud kellelegi teisele. Kahjuks olen ka mina üks sellistest.

Kui nüüd loogiliselt mõelda, siis ma saan ju aru, et seal ei ole mingit lootust, et ta kunagi minu valiks, aga siiski, lihtsalt nii raske on loobuda. Me ei ole kunagi rääkinud sellest võimalusest, et meie kaks võiksime koos olla. Pole kunagi olnud mingeid lubadusi ja alguses ei olnud vajagi. Oli lihtsalt seks, aga näe, naised on rumalad, mis teha, ei oska ilma tunneteta.

Ma ei ole kole, ei välimuselt ega sisemuselt, vähemalt ma ise tahaksin nii mõelda. Ma saaksin ka mõne teise mehe, kui ma vaid vähegi pingutaksin, aga ma ei taha. Korra üritasin ühe mehega kinos käia. Saime kino ees kokku, vaatasime filmi, vahetasime võib-olla maksimaalselt viis sõna, ta üritas mind pärast isegi kallistada, aga minu reaktsioon… oli pehmelt öeldes vaenulik. Ma ei lasknud tal ennast puudutadagi, mis siis, et ainult kallistuseks…

Ma lihtsalt ei tea enam, mida teha… Kuidas ma saan ta oma peast välja? Kuidas ma saan lihtsalt olla mina ise? Lõppude lõpuks ma tahan ju lihtsalt, et ta valiks minu, isegi, kui see tõenäosus on üks protsent sajast.

Allikas: Naisteka foorum