Loo autor saab endale Olde Hansa poolt 6 klaasist ja ühest pudelist koosneva ilusa ja isikupärase nõudekomplekti ning keskajast inspireeritud Lillede keele kaardid, mille abil oma kallima või salapärase armastatuga flirtida.

***

***

Üle kolmandiku oma elueast tagasi, kuumal suvepäeval sõbrannaga mere ja päikese hüvesid nautides, saime tuttavaks ühe kelmika naeratusega humoorika meesterahvaga — Raidiga. Juhuslikust tutvusest arenes paari aastaga sügav sõprus ja temast sai minu üks parimaid sõpru, kellega kunagi jutust ja naerust puudust ei tulnud. Tol ajal olime vaid head sõbrad. Järsku juhtus aga see, et mees jättis mind maha. Minust sai tõeline elupõletaja.

Kord vedasin oma tuttavaga kihla, et suudlen Raidiga. Mäletan seda täpselt, kuidas palusin tal auto seisma jätta ja teatasin „Rait, ma tahan musi!“ peale seda, kui ta mu huuli õrnalt puudutas ja ta käsi libises hellalt üle mu põse teatasin kapriisikalt „Ma ei mõelnud sellist musi vaid sellist!“ ning suudlesin teda algul arglikult, siis kirglikult ning lõpuks kaotasin ennast sellesse suudlusse.

Mitte küll alati aga tihti on mängus mingid “agad”. Nii see oli ka meie puhul. Tema oli oma naise poolt maha jäetud ja naine võttis lahkudes lapsed ja nende ühisvara kaasa. Rait oli meie esimese suudluse ajal katkine mees ja mina tuulepäine ning liiga noor teda mõistmaks. Ma ei saanud endastki siis veel aru. Olime koos ja nagu ei olnud ka. Aasta-kaks niimoodi elades muutis mind täielikult. Ma tahtsin ju rohkemat. Valu tõttu otsustasin Eestist lahkuda ja läksingi Suurbritanniasse tööle. Me ei kohtunud aastaid ja meie elud läksid eri radu pidi. Ma ei teadnudki kuidas tal läheb või mis elu ta elab, keskendusin sel ajal oma uuele perele aga nii mõnelgi õhtul voodis lamades meenus ta naeratus, ta suudlused ja tunne, mis ta minus tekitas, kui me koos olime ja mälestused muutsid selle tunde taas elavaks…

Aeg aga läks edasi ja peale lapsesaamist muutusid mul suhted abikaasaga keeruliseks ning võtsin lapse, kaks kohvrit ja hiigelsuure kaisukaru kaenlasse ning naasesin kodumaale. Peale mitut aastast võõrsil elamist nautisin taas kodumaarõõme ja -muresid ning alustasin samm-sammu haaval oma elu kokku lappimisega.

Ma teadsin, et see juhtub varem või hiljem, kui me Raidiga kokku satume. Arvasin, et olen selleks valmis, aga kui see hetk reaalselt kätte jõudis, siis mu süda võpatas ning keha katsid külmavärinad. Algul olime mõlemad kohmetud ja rääkisime nagu muuseas elust-olust ja vahepeal toimunust. Ma ei olnud valmis, et tunne mu südames pole viimase seitsme aasta jooksul tegelikult muutunud. Uppusin ta helehallidesse silmadesse ja naersin südamest ta naljade peale — just nagu siis, kui olin muretu üheksateistaastane naiivne tütarlaps. Peale meie esimest kohmetut kohtumist olin hirmul temaga uuesti kokkusaamise ees, aga loomulikult see juhtus. Tundsin, et nüüd lõpuks olen ma ringiga tagasi jõudnud sinna, kust ma aastate eest põgenesin. Ainuke vahe on seekord, et “agasid” on hoopis rohkem — minu abikaasa ei soovi mulle lahutust anda ja Rainil on elukaaslane.

Nii me siis oleme ja elame nendel harvadel päevadel oma salajast õnnelikku elu. Mis meist saab või kuidas ja millal meie vastastikune saatuslik külgetõmme oma lõpu või ausa alguse saab jääb hetkel lahtiseks… — AUHINNAKS lilleflirdi kaardid!

***