Austa ennast, naine!

Olen mitu aastat välismaal elanud ja Eesti elu kõrvalt vaadanud. See on andnud mulle võimaluse näha, kust king pigistab. Ma ei suuda jätta vihastamata selle üle, kui rumalad, nõrgad ja alistuvad võivad mu suguõed olla! Viha meeste vastu ja enesehaletsus kumab läbi liiga paljudest lugudest.

Jah, me nõuame meestelt austust enda vastu. Aga kuidas saab austada naist, kes ise ennast ei austa? Kui naine laseb ennast ikka ja jälle lüüa, petta, siis kuidas mees võib teda austada? Me usume, et andeksand on abieluõnne võti. Ei ole. Naised lasevad endale teha ja öelda selliseid asju, mida enamikul juhtudest ükski mees endale teha ei laseks.

Kuidas saavad mehed õppida naist kui indiviidi austama, kui naiste endi hulgas pole austust teiste naiste vastu? Kui keegi käib lühikese seelikuga, siis nii mitmedki naised ütlevad “lits”. Kui mees kuuleb sellise asja naise suust (NAISE, kes on ju naisteasjus asjatundja!), siis miks ei peaks ta uskuma, et lühikese seeliku kandja ongi kergete elukommetega?

Niisiis — oleks viimane aeg arenenud ühiskonnas küsida endalt, mida meie, naised, valesti teeme, kuidas meie suhtumine teistesse naistesse meestele mõjub. Mul on häbi, et eestlannad on südames nii sageli kurjad ja kriitilised nende naiste vastu, kes neile midagi ei tähenda või keda ohuks peetakse.

Teine asi, mis mind vihastab, on paljude neidude mõte, et kui ollakse noor ja ilus, siis sellest peaks mehele piisama. Kui tahad endale sarmikat, edukat, rikast meest, siis tuleks mõelda, mida endal peale välimuse sellisele mehele anda on! Siis poleks vaja ka tagantjärele nutta. Kui armumiseaeg läbi ja silmad lahti, siis enam pelgalt välimusest ei aita!

Milleks ülepeakaela kiirustada mehelesaamisega ja lastega?

Looge kõigepealt mingisugunegi varuväljapääs! Iga armumine on ilus ja iga armastaja on alati hea. Kunagi aga ei või teada, milliseks elu teise või enda muudab. Enne kui oma seitsme asjaga vanematekodust mehega kokku elama asuda, tuleks siiski arvestada, et kunagi võib tulla lahkuminek. Selleks juhuks tuleks luua mingi selline variant, et oleks võimalik ära minna. Mees, kes teab, et naine temast täielikult sõltub, muutub probleemide tekkides kergemini jõhkraks kui see, kes teab, et naisel on oma korter ja/või korralik sissetulek, nii et naine võib ta maha jätta.

Nutetakse ja halatakse oma kurva saatuse üle. Tõstke oma pea püsti ja otsige üksi või kellegi abiga väljapääs! Milleks lasta endale veel rohkem halba teha? Kui õunast mäda kohta ära ei lõika, läheb terve õun mädanema! Paljud ei taha oma probleemidega lähedasi muretsema panna, aga sageli on lõpptulemus see, et enda õnnetu olek teeb teised veelgi õnnetumaks. Parem võtta julgus kokku!

Inimene peab endale elama. Elage julgelt, olge sellised, nagu olete. Mitte miski ei mõju inimese elule paremini kui julgus olla selline, nagu on. Julgus rääkida, riietuda, käituda nii, et endal hea on. Kui kellelegi tekitab minu heaolu peavalu või häbi, siis järelikult on ta mulle sobimatu. Ma ei hakka teda sõimama või ümber kasvatama, vaid otsin sobivama kaaslase.

Ja see petmine! Naisteajakirju lugedes tundub, nagu Eestis oleks mingi meeste petmise buum! “Peale X sain aru, et mu oma mees on parem…” Kui tuleb tuju petta, tuleks küsida endalt: mida ma saan teha, et see soov kaoks, miks mul üldse on selline soov?, aga mitte kohe petma tõtata! Miks on nii raske oma mehele öelda, et midagi on puudu ja siis koos proovida uut, leida lahendusi?

Eestlannad elavad sageli mingis valehäbis

Mehele ei ole paremat naudingut kui näha oma naist nautimas. Kui mees hakkab petma, siis võiks samuti küsida endalt, miks ta seda tegi, ja kui suhe jätkub, siis mehelt otse küsida: miks? Kui mees kümme aastat pimedas toas ootab, millal naine flanellöösärgis teki alla ronib, võib tõesti juhtuda, et mõni teine naine oma seksikat pesu tsipa esitledes ta enda võrku saab. Kui sa armastad oma meest, miks sa siis ei julge ennast talle anda, ennast talle näidata? Öelda, vihjata, mida ta teha võiks, et sa julgem oleksid, et sa naudiksid?

Figuurist. Kui mees naist armastab, siis ei jäta ta teda kümne liigkilo pärast maha. Kui mees nuriseb naise figuuri kallal, siis tal puudub austus tema vastu. Naise välimuse kallal näriv mees näeb naises omandit ja kuna ta ei saa naist üle värvida nagu autot, siis ta nuriseb. Ja naised alistuvad! Miks te lasete ennast solvata? See ON solvang! Nii paljudes juttudes on solvanguid. Miks lasta ennast solvata? Miks tagasi salvata? Võiks ju otse öelda, et kas sul endal paha ei ole, kui sa minule haiget teed? Head ja mõistlikud sõnad on paremad relvad kui nutt või vihastamine ja need näitavad austust nii enda kui teise vastu.

Seksist. Milleks on loodud kondoomid? Minu teada nii suguhaiguste kui raseduse vastu. Ikkagi on meeletult “juhtus nii, et jäin rasedaks ja hakkasime koos elama…”-lugusid. Kas te ei julge kondoome osta? Või ei julge te öelda, et tahate, et mees kondoomi kasutaks? Arvate, et mees peab litsiks? Kui ta naisest nii võib arvata, siis ta ei väärigi naist. Igal naisel on õigus nautida oma seksuaalsust, aga mitte kellelgi ei ole õigust sellepärast panna naist riskima tervisega, eluga.

Lastest. Mis õigusega emad otsustavad, kas lapse isa saab lapsest teada või ei?! See on julmus nii lapse kui mehe vastu. Igal inimesel on õigus teada oma järglasi. On kuritegu võtta lapselt võimalus teada oma päritolu — see võib tekitada idenditeediprobleeme. Parem on, et laps ise saab moodustada pildi oma “halvast” isast ja et ema on toeks, kui see, et laps maalib mõtetes muinasjuttu või õudusunenägu.

Alimentidest. Eesti naistel on Eesti ühiskonnas tõsine töö teha. Just naistel, sest mehed ei paista taipavat, et alimendid on lapse elu paremaks muutmiseks, mitte karistuseks. Milleks mitte alimente nõuda? Kui lapse tegi, siis aidaku ka materiaalselt! Tuleb panna mehed mõistma, et see raha on vajalik tema järglase heaoluks.

Seda ei suuda mina üksi ega Siiri või Anna üksi — seda peaksid kõik, ka õnnelikud naised, võimalikult avalikult arutlema, et ühiskonnas tasapisi ka see mehine pool taipaks, miks alimendid olemas on, et meeste endi hulgas kasvaks ajaga põlgus meeste vastu, kes oma järglaste eest ei hoolitse. Naise uhkusest nõudmata jäetud alimendid on mehele naeruks. Kui naine oma arust uhkuse pärast alimente ei nõua, siis ta on lihtsalt väga rumal ja isekas. Mees ei näe selles uhkust, tal on ainult hea meel, et tal enda jaoks rohkem raha on. Ja küll see mees maksma hakkab, et kohtukuludest mitte lõplikult pankrotti minna.

Kodustest töödest. Naine on isiksus, mitte kodukombain, aga niikaua, kuni naine laseb mehel endast kodukombaini teha, miski ei muutu. Kodu on koht, kus koos elatakse, ja igaüks peab sellesse oma panuse andma. Armununa on lahe mehele süüa teha, tema pesu triikida jne. Tuleks siiski mõelda, et sedasi mees hakkabki uskuma, et nii need asjad peavadki olema. Pole siis vaja nutta, et näete, pesin, triikisin ja tema tegi nüüd nii! Mis sa poputasid teda!

Naine on naine, aga mitte mehe ema. Mehel on kaks kätt ja kaks jalga nagu naiselgi — niisiis on ta suuteline ka ise midagi tegema. Kui naine kodust lahkudes oskab enda eest hoolitseda, siis oskab seda ka mees. Vale on lasta meestel uskuda, et nemad enda eest ise hoolitsema ei pea.

Mehed ei ole halvad. Nad lihtsalt ei taipa, et Eesti pereelus on igivana igand, mis tänapäevaellu ei sobi. Et naise koorem oleks inimlik, tuleb mees panna asju õieti nägema. See, mis sobis meie vanaemadele, ei pea sobima meile. See ei saagi meile sobida, sest elu on hoopis kiirem ja nõudlikum.

Kui naine ennast austab, siis ei lase ta endale liiga teha. Ja kui juba ei lase endale liiga teha, siis ei ole nii palju põhjust kurta ja nutta. Kõik saab alguse enesest. Ei saa oodata,et keegi teeb su õnnelikuks. Tuleb teada, mis sind õnnelikuks teeks, ja seda otsida. Tuleb küsida endalt, miks miski juhtus — ennast ja teisi süüdistamata. Süüdlasi leiab alati, põhjust sedasi aga sageli ei leia. Kui enda tunnete, mõtete, soovide kohta puudub terve kriitika, siis pole võimalik ka enda elu paremaks muuta. Selle asemel, et teisi naisi arvustada, võiks selle energia enese peale kulutada.

Kui keegi nüüd arvab, et mina olen üks õnnelik plika, kes välismaal elab ja midagi ei tea, siis see on vale. Ma olen alustanud nullist materiaalselt ja hingeliselt nii mitmeid kordi, et nõrgem oleks enesetapuga lõpetanud. Ma olen saavutanud õnne, sest läbi põrgute õppisin mõtlema ja mõistma, ennast austama ja olema vaba oma hingelt.

On hea olla õnnelik, sest minu mees armastab just mind ja just sellisena, nagu ma olen. Ma ei ole pidanud tema eest emmena hoolitsema, me ei süüdista teineteist ega solva, sest minu julgusest rääkida häbenemata oma tunnetest ja soovidest lahenevad probleemid arutades.

Minu julgus olla avameelne annab ka minu lähedastele julguse olla avameelne. Pole paremat õnne kui see, et sa oled teisega seotud ainult sellepärast, et mõlemad tahavad jagada oma elu ja tulevikku. Me oleme teineteisele just selleks, mida me vajame.

Kui sellise õnne leidsin mina — kunagi ülekaaluline, alusetult kergekombeliseks tituleeritud, komplekside käes vaevelnud, petetud, jäetud, löödud jne –, kasvatades enesekriitika läbi oma tugevaid külgi ja endas negatiivsust kahandades, siis miks ei suuda seda ka keegi teine? Ja see ei nõua midagi muud kui mõtlemist, arutlemist. Õppige ennast austama, kallid eesti naised!