Eesti mees: miks ma eelistan vene naist?
Naistekaga võttis ühendust 30-aastane eesti mees, kellel on peaaegu kõik suhted olnud venelannadega. Ta luges Eesti Päevalehe laupäevalisa LP viimasest numbrist artiklit Abieluturul napsavad eesti mehed naised vene poiste eest ära ja leidis, et tal oleks ka sõna sekka öelda.
Olen 30-aastane eesti mees. Lugesin Päevalehe laupäevalisast artiklit, et eesti mehed napsavad vene naisi. Mind panid mõtlema põhjused, mis seal toodud olid. Lisaks sellele, et rikkamad mehed kippuvat suhet looma vaesematest riikidest naistega, sest nii paistavad nad atraktiivsemad — selline mõte pole mulle endale pähegi tulnud —, oli seal ära toodud ka see, et mehed eelistavad traditsioonilisemaid ja pereväärtusi tähtsustavaid naisi. Vot see on juba loogiline jutt. See ongi põhjus, miks pea kõik minu elus olnud tõsisemad suhted on olnud venelannadega.
Minu kõige esimene suhe oli eestlannaga. Olime mõlemad 20-aastased just gümnaasiumi lõpetanud noored, kui hakkasime koos elama. Enne kooselu oli meie suhe korras ja üsna probleemitu. Aga niipea kui leivad ühte kappi panime, hakkasid murepilved kogunema. Nimelt minu arvates võiks naine ikkagi osata süüa teha, vähemalt mingil määral enda järelt koristada, kodu ilusaks ja hubaseks teha. Minu pruut aga keeldus kategooriliselt ühtegi neist asjadest tegemast. Kui üritasin sellest rääkida, karjus ta mu peale, et ma tahan teda orjastada ja elan eelmises sajandis. Tema on ikkagi tänapäeva naine, tema tahab karjääri teha (kuigi sel ajal ta üldse ei käinudki tööl) ja kodukana temast ei saa. Leidsin, et selline käitumine on minu suhtes ebaõiglane, sest ma ei tahtnudki temast kodukana teha, vaid lihtsalt arvasin, et ka tema võiks veidi kodusele elule panustada. Varsti see suhe lagunes.
Järgmise pruudi leidsin ülikoolist, tema oli venelanna. Ma olin eelmisest kooselust veel natuke ettevaatlik, kuid peagi kolisime siiski kokku. See, kuidas tema kodus käitus, oli täiesti erinev. Ta tegi meie korterist armsa ja hubase pesa, õmbles ise kardinad ja hoidis tube korras. Toidu valmistamine oli tema lemmiktegevus. Kõike seda tehes ei tundnud ta end orjana, vaid nautis seda nokitsemist. Ja ega mina diivanil lesinud, vaid panustasin sama palju kodu heaks — ehitasin riiulid, tegin väikesi parandustöid ja tihti valmistasin ka süüa. Meie suhe oli harmooniline ja kestis üle kolme aasta, aga lõpuks ikka lagunes, kuna meie ootused tulevikule olid erinevad.
Pärast seda naist on mul olnud veel mõned lühemad suhted venelannaga ja üks eestlannaga. Ma ei tea, äkki tõesti on just mulle sellised fruktid sattunud, aga see eestlanna oli täpselt samasugune nagu see mu esimene, riided kukkusid ta käest kuhu juhtusid ja kööki ei tahtnud ta ninagi pista. Venelannad aga olid koduhoidvad. Viimaste pruutidega on ka lapsed jutuks tulnud. Venelannad on võtnud seda teemat loogilise teemana — eks ikka inimesed tahavad lapsi saada, kui neil suhe on. Mu viimane eestlannast pruut aga teatas lapsejutu peale seda, et tema küll ei kavatse lasta ennast titega koju aheldada ja on nõus last saama ainult siis, kui mina titega koju jään.
Nii et minu elukogemus soosib venelannasid. Võib-olla olen ma tõesti liiga vanamoeline, aga mulle meeldivad naised, kes hoiavad kodu ja väärtustavad perekonda. Eestlannade seast pole ma selliseid leidnud. (Kuigi ma muidugi ei väida, et neid pole.)
