Eesti naine tunnistab: mida parem ja tublim naine ma olen, seda õnnetum ka

 (13)
Eesti naine tunnistab: mida parem ja tublim naine ma olen, seda õnnetum ka
Foto: Shutterstock

Laias laastus olen ma õnnelik inimene ja õnnelikus abielus. Et me mõlemad mehega aga igal päeval ja hetkel õnnelikud oleksime — sellest on asi kaugel. Vahel tundub isegi kehtivat mingi veider paradoks, et kui üks on õnnelik, on teine selle arvelt õnnetu.

Ma ei tea, kas me oleme mingi imelik paar või ongi see elus nii, aga meil on maailmast üsna erinev arusaamine, eriti mis puudutab olmet. Meil on mõned väga suured erinevused: näiteks mina olen puhas kunstiinimene ja uduboheem, mees aga sõjaväetaustaga korrektne inimene. Kui see sõnades välja öelda, on kohe selge, et ta ei saa end minu käe all olevas majapidamises kuidagi mugavalt tunda, sest minusuguselt olekski palju loota, et ta suudab kodus hoida sõjaväele väärilist korda. Mu mees muidugi ütleb, et tema standardid jäävad sõjaväe omadest üüratult maha, aga mida see aitab? Minu standarditest on need ikka mäekõrguselt üle.

Mis siis teha? Ega midagi ei olegi teha: see on klassikaline olukord, kus ühe „täis karikas“ tähendab teise jaoks „tühja karikat“. Kui ma võtan end kokku ja koristan ligilähedaselt oma mehe tasemel (ma ei tea, kui lähedale ma üldse oma kogu jõudu ja tarkust kokku võttes tema tasemele olen võimeline küündima), siis mees on õnnelik. Aga mina ei ole. See on minu jaoks piin. Muidugi mulle meeldib, et kodu on korras, seegi on hea. Sest mul on olnud elus ka aegu, kui olen toa korda teinud ja siis seda veidike segamini tagasi ajanud, sest ei tunne end ülikorras toas mugavalt. Nii hullud lood vist minuga enam ei ole, aga tõsi on see, et ma ei tunne end koduselt, kui ei või ühtki asja vedelema jätta. See on igavene loll komme, aga ma olen isegi palju arenenud. Vanasti oli majapidamises 3-4 tassi laiali, millest vaheldumisi jõin, mu riided ja raamatud vedelesid toolidel-laudadel päevade kaupa. Ma olen suure sammu edasi astunud, aga mu mees on suures ahastuses, kui tuleb koju ja laua peal on puru ja mõni üksik asi pole oma koha peal. Vähemalt nii näen seda mina, tema silmis, tundub, on tuba justkui plahvatuse üle elanud. Nii me siis olemegi vaheldumisi õnnetud. Mõnikord on kannatamist vähem, teinekord on aga lausa ahastus peal, kas minul või temal. Isegi rääkimiseks pole tuju, õlad on longus ja pilk kurb.

Seotud lood:

Siis talle ei meeldi, et ma olen pidevalt internetti sukeldunud. Kellelegi ei meeldiks see, mulle ka ei meeldi. Aga ma olen suhtlemis- ja eneseteostusvaeguses kodune ema. Vanasti oli probleemiks see, et ma tahan liiga palju tema tähelepanu, nüüd ma siis nii palju ei taha, las puhkab. Küllap ma käitun ühest äärmusest teise, nii et kõik äärmused on teisele ebamugavad, aga mis teha: ma pole täiuslik inimene. Eks ta ise on ka ninapidi arvutis, aga selle vahega, et tema teeb seal midagi kasulikku. Ma olen leppinud sellega, las olla. Ma olen ise ka.

Nii siis ongi abielus ilmnenud ootamatu paradoks, et mida parem ja tublim naine ma olen, seda õnnetum ka. Samas kui ma elan nii, et mul oleks hea, on õnnetu mu mees. Mul on kahju temast, aga mida ma ikka teha oskan. Muidugi ma tahan areneda paremaks inimeseks, aga mul on mingid inimlikud piirid. Pärast pingutust vajan mõnda aega hingetõmbeaega, et jaksaks jälle. Niimoodi see abielu käib: lihvime, kraabime ja kriibime üksteist, talume, kannatame, andestame. Ühtki teistsugust meest ma ka endale ei tahaks, siis oleks me terve elu ja kodu kaos ja korralagedus. Võrreldes esimese abieluaastaga on elu ka palju paremaks läinud. Palju vähem on tülisid, me ei räägi enam lahutusest ja ma pole enam ammu kaalunud põgenemist. Vanasti juhtus seda üsna tihti.

Mulle vahel tundub, et teised paarid elavad kohati täiuslikus harmoonias ja mõistavad üksteise puudusi ja täidavad neid. Kui aga usalduslikumalt vestelda, siis tuleb ikka välja, et me pole päris ainsad, kes näiteks koristamise teemal riidlevad või siis vaikides kannatavad. Ma ise ikka hellitan lootust, et hiljemalt hõbepulmadeks on olmerütm harmooniliselt paika loksunud ja saame olla mõlemad oma (enam-vähem) puhtas kodus õnnelikud. On asjakohane lootus või?