Eesti naised avaldavad arvamust: kas ja kui palju eest mees suhtes maksma peaks?
Hiljuti avaldasime ühe pahase mehe loo, kel on kõrini mehe rahakoti peal elavatest naistest. Ta ei saa aru, kuidas on võimalik, et naised tahavad muidu meestega täiesti võrdsed olla, aga raha küsivad ikka mehelt, nii et silm ka ei pilgu. Loo kommentaariumis avaldavad oma seisukoha mitmed Eesti naised.
1. "Sa kutsud mu välja ja pean ise oma arve maksma? Sellisega rohkem ei lähe. Kui ise kutsud, siis maksad ka."
2. "Pean end ise üleval ja saan enda eluga kenasti hakkama. Eksmees saagis viimast senti ja tema jaoks olin ma alati talle võlgu ja üldse halb inimene. Sellest ja paljust muustki ka minupoolne lahutuse otsus.
Praegune mees ei lase maksta ühtegi arvet, ei restoranis, spaas ega reisil. Vahel harva olen saanud üllatada teda omalt poolt näiteks nädalavahetusega spaas, aga see on pigem harv erand, kuna ta üllatab mind ise pidevalt kõiksugu toredate asjadega.
Tema meelest ei pea naised avama uksi, tassima kotte ja maksma midagi, kui on olemas ka mees. See on tema jaoks viisakus ja auasi, hoolitseda enda kaaslase eest. Alguses oli harjumatu, aga rääkisime selle läbi ja tema arvates võin enda arveid maksta siis, kui olen üksi. Naine olgu ilus, hooliv ja tehku hästi süüa, sellest tema jaoks piisab, et ülejäänu eest ise hoolt kanda. Kodukulud muidugi maksan ise, kuna see minu vara."
3. "Mina naisena ei looks iial peret mehega, kes ei maksa minu eest kohtingul arvet. Kui mees sellist väikest asja ei ole võimeline minu jaoks tegema, kuidas ta peaks tulevikus olema võimeline kõike minuga jagama? Sendisaagijaga ei ole võimalik normaalselt koos elada. Mu sõbranna näiteks poolitab lapse kohukeste arveid oma mehega. See ei ole normaalne elu.
Kui ma kunagi noorem olin, siis just nendel meestel, kelle vastu mul oli huvi, lasin enda eest maksta. Kui kohtingul sain aru, et mees on tropp ja teist kohtingut ei tule, maksin enda eest ise."
4. "Kui mina oma abikaasaga suhte lõin, teenisin umbes kahekordset Eesti keskmist palka. Lisaks on mul üürikinnisvara, omasin autot, kodu jms. Ma ei ütleks, et ma ei olnud iseseisev. Ma polnud vaene, et mul ei oleks olnud raha ise maksta, asi on suhtumises.
Ma tahan, et minu mees kingiks lilli, viiks õhtusöögile, üllataks teatripiletitega jne. Asi pole selles, et mul ei oleks raha neid ise osta, asi on põhimõttes.
Pärast laste sündi me tegime kokkuleppe, et ma tulen töölt ära ja pühendun kodule. Ja nüüd peab minu mees vist mind suuresti üleval. Mul on ka mõned oma sissstulekud, aga kuna meil raha ühine, siis ei pea arvet. Meile mõlemale on olulisem, et ma pühendun perele kui see, et ma teenin raha. Veider oleks mehe suhtumine selles olukorras, et nui neljaks pead ise kodu ja laste kõrvalt oma raha teenima, mis sest, et mees ise teenib piisavalt ja tal pole mingi vaev terve pere kulusid kanda."
5. "Kui mees ei suuda mulle kohvi osta, siis pole teda vaja. Mis siis kooselades saaks? On meie raha ja mehe raha? Ei aitäh. Otsi edasi lolli naist."
6. "Võrdseks ei saa mees ega naine kunagi selles mõttes. Mehe kohustus ongi olla tugevam, naise eest hoolitseda ka materiaalselt (üldjuhuhul on palgad meestel ikkagi suuremad).
Kui ma pean oma sissetulekut võrdselt mehega jagama, maksud, toit, lõbu ja siis lisaks üksi lapsi kasvatama, kodu koristama, pesema, süüa tegema jne, siis tõesti, maksan kõik juba ise ja head aega isane. Seksimiseks ei pea ma kellegi sokke pesema jne. Naine on ikka rohkem koduhoidja ja mees, kes raha teenib."
