Eestlanna Mehhikos: latiinod ongi just täpselt nii kirglikud, nagu neid seebikates portreteeritakse

 (8)
Eestlanna Mehhikos: latiinod ongi just täpselt nii kirglikud, nagu neid seebikates portreteeritakse
Foto: Jennifer Marquez/Unsplash

“Ma tean, ta pilk oli minul juba sellest esimesest hetkest, kui uksest sisse astusin. Muidugi. Nende jaoks olen blond ja pikk, pilgud jälgivad mind siin kõikjal. Nii vähe on vaja, et olla linna ilusaim näitsik: lihtsalt mine kuhugi, kus sa pole enam Harju keskmine.” Avaldame katkendi Doris Kristina Raave raamatust “Minu Mehhiko”, kirjastuselt Petrone Print.

Tequila või mezcal?“ kuulen selja tagant küsitavat.

„Kristina, meeldiv tutvuda,“ pööran end vaatama süsimus-tadesse silmadesse.

„Ha-ha, sa oled terav.“

Ei, aga sa pole lihtsalt esimene, kes mind juba enne mu nime teada saamist täis joota tahab. Mõtlen hetkeks, milline tee valida. Iseenesest on ta ju nägus… Aga see pole siin mingi argument. Peaaegu igal teisel latiinol on midagi, mis mind põlvist kergelt nõrgaks võtab. Aga ta on pikk, üks esimesi viimase kahe kuu jooksul. Nii et miks ka mitte.

„Tequila,“ vastan. „Don Julio.“

Kui ma nüüd täitsa aus olen, siis ega ma tekiilal ja meskalil vahet ei teegi. Mõlemad on üpris sarnased kanged agaavimahlast tehtud alkoholid. Erinev on lihtsalt agaavisort. Ja noh, muidugi, ka destilleerimisprotsess ja kogu see mulle tundmatu maailm. Guadalajara lähedal asuvas Tequila-nimelises külas, mis on oma piltilusa agaavimaastikuga ka Unesco maailmapärandi listis — ja oh üllatust, ka tekiila päritolukoht –, kõike seda küll seletati, kuid ma pean ausalt ütlema, et ega ma paljust aru ei saanud.

Seotud lood:

Ainuõiget tekiilat toodetakse peale minu osariigi Jalisco veel vaid kolmes ümbritsevas osariigis, ning meskalit Oaxacas Edela-Mehhikos. Nende jookidega on nagu šampanjaga — kui pole toodetud Champagne’is, ei tohi šampanja nime kanda. Parim tekiila on tehtud puhtast sinisest agaavist. Öeldakse, et tekiilal on veidi magusam ja „lillelisem“ maitse, meskalil aga suitsusem. Ma olen aru saanud, et meskalit juua on kuidagi alternatiivsem, nagu lehtkapsa söömine lehtsalati asemel, tekiila joomine seevastu traditsioonilisem. Minu valik oleneb suuresti sellest, kelle seltsis ma olen: kui minu ees on särk-püksis tüüpi härrasmees, joon tekiilat, kui aga särk-püksist-väljas, siis meskalit. Lõppude lõpuks ei meeldi mulle niikuinii kumbki. Kumbki jook, ma mõtlen.

„Millisest osariigist?“ küsib ta mulle pitsi ulatades. „Euroopast.“
Jackpot, ma tean.

„Oo, nii et eurooplane? Kas see on tõsi, et te olete nagu… pööraselt vabameelsed?“

Ja juba ma tean, kuhu see vestlus viib. Viimasel korral ei läinud kaht minutitki, enne kui mind tutvustati juba sõpradele, siira ettepanekuga minna kõik üheskoos õhtut hoopis veidi „kuumemalt ja intiimsemalt“ nautima. Mul võttis tookord ikka üksjagu aega selgitamaks, et mitte iga eurooplane ei harrasta võhivõõrastega grupiseksi.

Jutu käigus tuleb välja, et tegu on kahekümne üheksa aastase mehega, kes endiselt oma vanemate juures elab.