Eestlanna pihtimus: sünnitus oli jõle, sellele järgnevad kolm kuud suitsiidsed...
"Kogesin täpselt samasuguseid tundeid. Lisaks ma veel siiralt ei sallinud lapsi," alustab ta. "Kui oleksin asjale vaid instinktide põhjal lähenenud, oleksin siiani lastetu. Aga lähenesin ratsionaalselt. Raseduse, sünnituse ja lapsekasvatuse kogemine on naise elu oluline osa. Soovisin sellest mitte ilma jääda. Tahtsin omale “päris” perekonda.
Rasedus oli väga raske, sest ootasin kaksikuid. Sünnitus oli jõle. Sellele järgnevad kolm kuud olid suitsiidsed. Räägitakse küll, et pärast last elu muutub, aga sellest, kuivõrd see kogu elukorralduse, väärtushinnangud, isiksuse läbi raputab ja tagurpidi pöörab, ei saa enne seda ise kogemist aru.
Kaksikud on kahesed. On ikka veel raske, sest ma pole neid lasteaeda pannud, kuid teen täiskohaga tööd. Aga ma armastan oma lapsi nii nagu ma mitte kunagi kedagi armastanud pole. Ja mõelda, et ma oleks peaaegu sellest ilma jäänud."
