Millal ma sellest aru sain? Ma arvan, et see oli ilmselt ühel aiapeol mingi Kalle juures.

Pidu ise oli alanud täiesti spontaanselt. Läksin peale tööd lihtsalt pubisse pisikest õlut jooma. Kõht valutas jälle, tööl oli paras peldik olnud ja üldse oli kuidagi sant olla, õlu aitab aga ikka.

Pubis oli üks tuttav ees. Tegime mõned sangad, semusid tuli veel juurde ning keegi teadis rääkida, et mingi Kalle tähistab midagi ja võiks minna.

Saladused oktoobris:
  • Peresünnitus — kole kogemus mehe jaoks
  • Töö segab mu eraelu!
  • Testi, kas oled armuke või abikaasa!

    Telli ajakiri!

  • Nüüd, kui mul on juba naine ja laps, katsun rohkem kodus püsida. Vahel õnnestub, vahel mitte.

    Kalle juures lülitusin kergelt nagu ikka üldisesse suminasse. Võtsin napsu, tegin koos teistega piipu ja tundsin üldse ennast mõnusalt.

    Sattusin õhtu edenedes kahe moodsa mehega väligrilli äärde küüslauguviina timmima. Nad tõmbasid kahekesi ühte pläru ja mingi hetk hakkas mulle tunduma, et nad on homod. Plaanisin just seltskonda vahetada, kui jäin nende juttu kuulama. Kutid olid piisava laksu all, jutt aga oli selline, mis mul südame kurku kergitas.

    “Sebraga on vist kööga,” arvas pikem, siilisoengu ja mitme kuldkõrvarõngaga kõhetu kuju.
    “Milles trabl?” päris teine.
    “Ähh, kardab, et on aidsi saanud,” ohkas teine. “Tegelt täitsa pees stoori. Vend on ilgemalt kõhnaks jäänud, pidevalt palavik ja nõrkus ning juuksed pudenevad. Läks analüüse tegema ja rohkem polegi teda näind. Kräpp.”

    Ehmatasin ennast hoobilt kaineks. Sa kuradi saast! Mul on endal ka viimasel ajal jumalast samad jamad olnud! Ükskord pidin tänaval isegi kokku kukkuma ja palavik on ka ilgemalt tihti! Ma olen tõbedele kerge saak — tarvitseb kontoris kellelgi hommikul nohuga tööle tulla, kui mul juba lõunaks endal ka nina tilgub. Ise mõtlesin, et mingid lollakad viirused. Olin plaaninud paar korda isegi igaks juhuks arsti juurde minna, aga alati tuli midagi vahele ja kui terve oled, siis ju arsti peale ei viitsi mõtelda. Aga olgu ma neetud, kui mul samad sümptomid pole kui sellel pagana Sebral, kellest nad rääkisid.

    “Kas ta ropsis ka tihti?” küsisin ettevaatlikult.
    “Pani nagu torust jah,” vastas see pikem kutt. “Ei saand vahest tavalist suitsu ka teha, kohe kimas öökima. Sitt lugu, ausalt.”

    Igasugune peomeeleolu oli nagu peoga pühitud. See ei saa ju ometi võimalik olla…
    Aga ma, idioot, oleksin pidanud ise juba varem taipama…
    Mingi pool aastat tagasi olin märganud, et mul on mõnikord tõepoolest söömisega raskusi — organism nagu lihtsalt ei tahtnud vastu võtta, kõhus keeras ja oksendasin ka üsna tihti. Mul on olnud üsna kiire elu ja polnud lihtsalt aega kõigele mõelda. Töö nõudis oma ja pingeid pidi ka kuidagi maandama… Nüüd aga olid kõik need pisikesed killud oma kohtadele asetunud. Nende kahe homo juttu kuulates käis nagu mingi krõks läbi ja mul oli põhjus äkki selgemast selgem.

    Welcome to the aids-club!

    Lahkusin sealt aiast murtud mehena, kõndisin mööda äärelinna tänavaid ja vedasin jalgu järel nagu surmamõistetu. Mis ’nagu’ — ma ju olengi! Aidsi vastu pole vist siiani mingit ravimit ja ega minu eluajal ei leita ka. Palju mul ikka jäänud on…

    Tundsin, et pilt hakkab vaikselt tasku minema, vaevu-vaevu seletasin kõnniteed ja inimesed olid nagu mingid hõljuvad värviplärakad. Jalad olid nagu vatist. Tee ääres oli õnneks mingi park ning nagu läbi udu kõndisin vaba pingini, keha üleni külma higiga kaetud. Vajusin istuma ja püüdsin mõtteid koondada.

    Mul oli, mille peale mõelda. Olgem ausad — ajast, mil ma Eiliga koos elama hakkasin ja laps sündis, olin ma täiesti korralik olnud. No mõned vahekorrad olid nii-öelda abieluväliselt sinna sisse mahtunud, aga olid läbi viidud küll kaitsevahenditega, nii et need ei peaks lugema! Kust kurat ma siis…

    Rahu, rahu. Lähme ajas tagasi. Eiliga hakkasin tegelikult semmima nii kolm aastakest tagasi. Vahepeal läksime karmilt tülli ja ta viskas mu kõige täiega oma majast minema, pildus veel kõik asjad tänavale ja oli hull skandaal. Elasime siis mõnda aega lahus ning ma tegin südamerahuga kõike seda, millega olin poissmehepõlves harjunud. Kurnav, samas üpris rahuldustpakkuv elu.

    Siis leppisime ära ja ta jäigi üsna kohe pärast seda rasedaks. Isakssaamine aitas mind distsiplineerida küll ja ma tõmbusin tublisti tagasi, ainult need mõned juhuslikud vahekorrad…

    Mõtlesin meeleheitlikult. Ei, need olid ikkagi rangelt kondoomiga. Ei tea küll, kui pikk aidsi peiteaeg on, aga küllap mitte eriti. Niisiis langes mu võimalik nakatumine sellesse perioodi, kui olime tülis ja ma jälle üsna raju elu elasin.

    Libistasin kõik selle aja jooksul ette sattunud moorid silme eest läbi, loodetavasti tulid kõik meelde. Kokku sain kümme. Ei ole ju tegelikult suur arv aasta peale, eks?

    Minuga on selline hull lugu, et kui olen keskmisest tugevamini täis ja veel väikest piipu ka teinud, siis on mul kõik jumalast pohhui. Sellises olekus olin olnud kahe naisega ja loomulikult ei hakanud ma siis mingi kondoomiga jändama. Ma armastasin ikka korrata, et kummiga seks on sama mis gaasimaskiga suudlemine…

    Kui kodu paistma hakkas, sain järsku järgmise mataka. Kui minul on aids, siis järelikult on see ka Eilil. Ja mitte ainult…

    Põlved läksid nõrgaks ja ma ei suutnud enam sammugi kodu poole teha. Läksin metallgaraažide taha, istusin mingi bensiinitünni otsa ja süütasin värisevate kätega sigareti.

    Poeg. Niisiis on temal ka kõigi eelduste kohaselt aids. Miks ta muidu öösiti muudkui nuttis ja vahetevahel mingit pisikest punast löövet täis läks! Ma olin hävitanud veel kaks elu. Korraga tundsin ma endale kohutavalt tähtsusetuna ja ei mõelnud ehk isegi mitte Eilile, ainult Tomi peale.

    Miks see pidi ometi minuga juhtuma, mida halba ma olin teinud? Mille eest mind ja mu peret niimoodi nüüd karistatakse? Hüva, ma pole ehk ingel, aga on ju minust märksa suuremaid kaabakaid ka! Ja kui keegi pidi kannatama, miks siis tasu selle eest nüüd ainult minult ei nõuta?! Masendavalt ebaõiglane!

    Kuidagi ma ikka koju sain. Eilile ei suutnud ma otsa vaadata. Õnneks oli naine sellega juba harjunud.

    Ta teab, et kui olen purjus, siis pole minuga mõtet rääkida: millegipärast olin koju jõudes tihti sellises staadiumis, et lõbus olek oli asendunud paraja kassiahastusega ning olin kõige peale kuri. Vihane sellepärast, et toad on segi, et naine näeb välja nagu mingi koristaja ja et laps kisab.

    Uhh, kuidas see kisa mulle närvidele käis! Kuigi kell oli veel vähe, läksin magamistuppa, tõmbasin ukse kinni ja kulistasin baarikapi juures pudelist suurte sõõmudega viina. Pähe ei hakanud aga üldse.

    Hing oli korraga täiesti tühi ja ma ei suutnud leida endas ühtegi pidepunkti peale lämmatava tühjuse ja ahastuse. Heitsin voodisse ja püüdsin uinuda. Ime küll, see õnnestuski.

    Uni läks aga enne koitu ära. Olin just näinud unes, et olen kirstus ning püüan sellest välja rabeleda. Kirstulauad olid aga nagu pehmest kummist, andsid järele, aga ei murdunud. Ärkasin üles segiväherdud voodis, märg nagu kalts.
    Und mul enam ei tulnud, istusin niisama ning põrnitsesin ühte punkti. Tuli aga tööle minna nagu iga teinegi päev.

    Hommik algas kohe olulise nõupidamisega. Surusin kolleegidel ja partneritel käsi. Huvitav, kui paljud mulle siis kätt annaksid, kui teaksid, mida ma põen? Päevselge, et ma saaks töölt kohe kinga — küll mingi põhjus leitaks, ma ei kahelnud selles hetkegi. Vaevalt siis keegi minuga üldse suhelda tahaks. Haletsusest ehk vast mõned korrad ja siis ka hoitaks võimalikult eemale.

    Nõupidamisel sain tublisti kiita — peatselt kirjutatakse alla üks oluline leping ja seda suuresti tänu minule. Kogu see kiitmine oli aga nagu hane selga vesi ja vaevalt ma oleksin isegi siis rõõmustanud, kui mind oleks sealsamas kontserni viitsepresidendiks tehtud. Ütlesin ära ka õhtusest peost, millega õnnestunud tehingut tähistada plaaniti. Kolleegid vaatasid mind nagu kuu pealt kukkunut — polnud varem juhtunud, et ma pittu tulla ei taha!

    Ma ei osanud midagi öelda ja jätsin endast vist väga lolli mulje. Põgenesin esimesel võimalusel oma kabinetti, keerasin ukse lukku, tõstsin telefonitoru lauale ja sukeldusin internetti…

    Seal oli aidsi kohta laias laastus kahesugust infi: kas selline teaduslik mull või siis mingid totrad manitsused. Aga igatahes leidsin sealt ka vajaliku kabineti aadressi ning, maldamata lõunat ära oodata, sõitsin kohe sinna.

    Parkisin auto paar tänavat edasi ja palvetasin, et ühtegi tuttavat ette ei satuks. Mind võeti seal sõbralikult vastu — ei mingit moraalilugemist ega näpuganäitamist. Ilmselt polnud ma esimene noor ja edukas nende pikas külalisterivis. Asjalikud vanemad prouad küsisid, mida vaja ja kõik läks libedalt.

    Andsin verd ka. Analüüside vastused pidid pärale jõudma aga alles kahe kuu pärast! Kaks kuud põrgut! Pakkusin kabineti töötajatele ääri-veeri raha, et nad kiiremini teeksid, aga mulle tehti kiretult ja asjalikult selgeks, et kiiremini lihtsalt ei saa.

    Kuni vereanalüüsi vastuste saabumiseni pidin endaga hakkama saama. Siiski ütles mingi kuues meel mulle, et analüüs näitab positiivset. Olin selles üsna kindel. Ma oleksin pidanud sellele varem mõtlema, igasugu suguhaigustest ju räägiti tihti, aga ma olin olnud vahel nii kuradi enesekindel! Küllap ma mõtlesin, et kui mul elus muu nii hästi läheb, siis ei saa minuga midagi halba juhtuda…

    Tööl läks jamaks kätte. Mulle tundus, et ma ei saa enam hakkama. Tegin järjest lauslollusi ning elasin neid ilgelt üle. Aga pinget ei saanud ka kuidagi maandada — igasugustele olengutele polnud mingit tahtmist minna, isegi mõte pidudest ajas öökima…

    Mõtlesin tihti sellele, mis saab siis, kui mind enam ei ole. Oletame, et on juhtunud mingi ime ning pere pole ikkagi nakkust saanud. Raha ja väärtpabereid jääb minust maha piisavalt, mõistlik naine majandab ennast sellega lahedalt ära ja ma olin kindel, et Eili on mõistlik naine.

    Mis mälestus talle minust aga jääb? Kodus harva, mõnikord ööde kaupa ära ja kui kodus ongi, siis hoiab rohkem omaette või viriseb millegi kallal. Saja tuhandene köögimööbel ja plasmatelekas pole vist ikka kõik, mis eluks vaja…

    Püüdsin ennast muuta. Sundisin end Tomiga mängima ja… see polnudki nii ebameeldiv kohustus. Olin nagu musterisa kohe. Eiliga aga käisime paar korda balletti vaatamas — seda ta ju lausa jumaldas. Tomile võtsime selleks ajaks hoidja. Imelik, et ma selle peale varem polnud tulnud.

    Ühel ööl ärkasin kellegi karjatuse peale ja kui silmad lahti tegin, siis sain aru, et karjunud olin ma ise. Eili silitas mu hirmust märgi juukseid ja püüdis mind igati lohutada.

    Siis tundsin, et minus murdus midagi. Puhkesin nutma nagu väike laps ning rääkisin talle kõik ära. Või peaaegu kõik. Ma poleks iial uskunud, et seda kunagi teen.

    “Rumaluke,” sosistas Eili. “Miks sa sellest varem rääkinud pole? Meie pärast ära küll muretse — mulle tehti ju enne sünnitust aidsitest, see oli korras… Sul on ilmselt maohaavad! Ega see ju mingi ime pole, vaata, millist elu sa elanud oled… Usu, kõik saab korda! Sa oled ju ikka asju liiga mustades värvides vaatama kippunud! Ja mis viirustesse puutub — sa olid sama tihti nohus juba siis, kui me tuttavaks saime! Nii et ära muretse…”

    “Kas jätad mu nüüd maha?” küsisin vaevaliselt.
    “Ei, ei jäta,” vastas naine lihtsalt. “Ma olen sind ju kogu aeg armastanud.”
    Ei jätnud ta tõepoolest. Saa siis neist naistest aru!

    Mõne aja pärast saabusid siis testi vastused. Seekord oli katk mind puutumata jätnud. Varsti tuleb mul sünnipäev, saan kakskümmend seitse. Üle poole elust paistab ees olevat. Tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest — lubasin endale, et pean seda igavesti meeles. Kaks nädalat olen suutnud sõna pidada. Polegi alguseks nii paha tulemus.