Siis tekkis mulle silmarõõm. Polnud midagi füüsilist me vahel, kuid kohtusime vahest ja ta meeldis mulle. Mees sai teada, hakkas paluma, et ma selle silmarõõmuga enam ei kohtuks ja muutus üldse “maailma kõige paremaks” meheks. Mõneks ajaks, paariks kuuks. No ma siis ei muutnud seda võõra mehega suhet ka armukesesuhteks, vaid olime lihtsalt sõbrad. Aga pikapeale jahtus oma mees jälle nii maha, et ei teinud minust väljagi. Kõik loksus vanasse rutiini tagasi ja mind polnud tema jaoks enam olemas. Ta aktiveerus vaid korraks, see oli reaktsioon konkurendi tekkimise hirmus (nüüd olen sellest aru saanud). Oli lihtsalt armukade. Ja uhkus ei lubanud, et naine teda maha jätaks.

Nüüd kus mees ajab jälle omi salajasi asju (ei viitsi ta järele nuhkida) ja mina üksi, on meil ka selle sõbraga suhe kuumemaks muutunud. Ütlesin seda ka mehele. Ja see nüüd käib jälle ringi nagu peksasaanud peni, saba keerdus taga. Ühesõnaga, mis on lubatud meestele, see pole mitte lubatud naistele. Kuigi mees ise rikkus meie suhte (kes teab, kui kaua ta neid teisi naisi juba pidanud oli), siis minu samasuguse (no siiski mitte nii hullu) käitumise osas mängib solvunut.

On ikka silmakirjalikkus!

Pole ma mingi kodune ülalpeetav. Kogu elu olen teeninud vähemalt poole perekonna sissetulekust.
Selline on kogu meie ühiskond ja üldine suhtumine. Aga see on vale! See võiks nii olla, kui mees suudaks kõiki neid naisi, keda ta “endale lubab”, ka üleval pidada.