Ema pihtimus: mõnikord tahaks unustada oma mehe ja lapsed ning lihtsalt vaba olla
Abiellusin ja sain lapsed üsna noorelt, sest nii on meie peres ikka kombeks olnud, samamoodi läks ka mu vanaemal, emal ja mõlemal õel. Alguses oli muidugi oma mehega armastus ka, kuid nüüd, kui oleme koos olnud juba üle 15aasta, on suur kirg ammu kustunud, seks on kadunud ning elame koos kui korterinaabrid, mõnikord isegi magame eraldi tubades.
Romantikat null, armastust null, nalja ja naeru null — meil on täiesti igav ja tavaline partnerlussuhe. Lapsed käivad ka juba koolis, mis tähendab, et nad on juba nii suured, et saavad ise endaga hakkama ega vaja minu pidevat hoolt ja tähelepanu. Ühest küljest on see hea, teisest aga teeb minu praeguse elu veel mõttetumaks.
Tahaks olla mina ise. Aga ma ei teagi, kes ma tegelikult olen, sest pole päevagi oma elust saanud täitsa üksinda elada. Teismelisena kolisin kodust mehe juurde, siis sündisid lapsed, nüüd kannavad lapsed juba kaela ja mina olen järjest suuremas segaduses.
Mul on nendega koos kodus surmigav. Ma ei taha seal olla. Hing ihkab kaugele ära, kus inimesed mu ümber naeratavad, kus ma saan ise olla oma aja üle otsustaja, kus ma ei pea kellegagi arvestama ja keegi ei sõltu minust. Ma olen väsinud olemast kokk-koristaja-psühholoog-õpetaja-nõustaja-õmbleja-seksinukk-lapsehoidja… ehk siis kõike seda, mida ma olen viimase 15aasta jooksul olnud.
Ma ei teagi, mis tunne on olla vaba, minna töölt koju nii, et saan ise valida, kuidas oma vaba aega sisustan, otsustada, kellega lähen kinno või kui kaua nädalavahetustel väljas olen ja hommikuti magan. Aga ma väga tahaks teada, mis tunne see on!
Lihtne on öelda - lahuta. Aga vot ei saa lahutada ja oma lastelt perekonda ära võtta. Süda ei luba. Aga teine pool südamest igatseb nii väga seda elu, mida kunagi proovida saanud ei ole. Ning kardan, et kui lapsed ükskord pesast välja lendavad, olen mina juba liiga vana, et oma elus põhjalikke ümberkorraldusi teha ning "noorust" nautida...
Emad ju niimoodi mõelda ei tohi, ma tean küll. Sellepärast ongi hea oma mõtted anonüümselt kirja panna, lootuses, et ehk minusuguseid naisi on veel. Kuidas sellisest mustast august välja tulla?
