Ema sai šoki: päris lesbid! On see võimalik?

Oma sõprade eest ma ei varjagi: mul on suhteid olnud meestega, kuid naised meeldivad ikka rohkem. Oli vaja lihtsalt aega, et sellest aru saada. Tänapäeval pole sellest ju midagi. Kui ma aga kuulsin hiljuti ema reaktsiooni, siis ei julge ma sellest kodus kunagi rääkida. Tõesti, vanaema saaks ilmselt infarkti. Ema ja isa nutaks, et laps on hukas.

Ema: miks need neiud nii kahtlased tantsivad?

Veetsin sel korral aastavahetuse koos perekonna ja nende tuttavatega. Aastaid sõpradega istumisi tehtud: joome, vaatame telekat, naudime vabakal ilutulestikku ning siis peole. Perekond aga organiseeris sel korral taas kamba kokku ja mindi ühte Tallinna pubisse. Mõtlesin, mis seal ikka, võib ka nii. Mul on mitu vanemat õde-venda, neil juba oma perekond. Pluss siis tädid, onud. Igatahes, läksime siis pubisse. Jõime, sõime ja viimaks läksid kõik tantsima. Mu ema on 55aastane. Ma nimetaks seda veel keskeaks. Ta oli juba paar pitsi võtnud — üldiselt võtab ta vähe napsi — ja tuli mulle rääkima. „Imelik, miks need kaks neiut nii kahtlaselt tantsivad. Kõrval ju noormehed ka, kutsugu keegi tantsima.“ Ohkasin ja seletasin, et ilmselt on need tüdrukud koos. Ma ise neid ei tunne, aga käitumise puhul tundus, et on. Mis seal ikka, las olla. Ema aga oli nii šokis: lesbid? Ei ole ikka. Ta tormas seda kohe ka isaga arutama. Too oli ükskõiksem, aga muigas ikka. Terve ülejäänud öö ema jälgis neid huviga.

Juttu jätkus kauemaks. Ka kaine peaga on ta seda hiljem meelde tuletanud. „Ei arvanudki, et neid kunagi päriselt näen. Meedias kirjutatakse küll, aga see tundub nii absurdne.“ Ema seletas ka, et ilmselt on see lihtsalt järjekordne moetrend, mis ühel hetkel üle läheb. „Normaalne naine vaatab ikka mehi,“ ütles ta.

Ema: nõukogude ajal polnud homosid üldse

Ta meenutas ka, et nõukogude ajal polnud homosid üldse. „Kui ka oli, siis näha neid küll polnud.“ Ta hakkas rääkima, et mõned mehed jäid küll väga kauaks vallaliseks, äkki olidki geid. Ütlesin talle: „Ema, kõik mehed ei pruugigi naist leida…“ Ta vastas: „Mine sa tea.“

Aastal 2014 tundub see minu jaoks nii absurdne. Olgem tolerantsed, miks arutada selliste teemade üle. Ok, kommentaariumites ikka sõimatakse artiklite all, mis räägivad geidest, aga kommentaatorid on teada. Kibestunud inimesed, kelle arvamus ei loe. Neil pole lihtsalt mujal oma viha välja elada. Siiski tundub, et seda juletakse ka avalikult öelda. Täiesti haritud ja muidu intelligentsed inimesed. Käivad teatris, loevad väärtkirjandust, aga seda mõista ei suuda.

Minuealised suhtuvad sellesse normaalselt. Ma ei pea tuttavate eest midagi varjama, kuid vanem põlvkond on erinev. Mul oli vahepeal tüdruksõber, aga ei kujuta ette, et oleksin ta koju vanematele külla viinud. See oleks olnud piinlik kõigi osapoolte jaoks. Ka tüdruksõber ei tutvustanud mind oma emale. Viimane küll on teadlik tütre orientatsioonist, aga ega ta seda heaks kiida. Kindlasti oleks ta hoopis uurinud, kas me ikka magame eraldi voodites.

Lootusetu: ma ei hakka mehi vaatama

Võltsvagadus? Nii on, aga midagi muuta ka ei saa. Olen veel piisavalt noor, et vanemad ei noki: kus on mees, kellega abielluda? Kus on lapsed? Miks sa vanatüdruk oled? Arvata võib, et ühel hetkel need küsimused tulevad. Mina nimelt ei usu, et tegu on totra moetrendiga, osad inimesed lihtsalt on geid või lesbid. Seda ei muuda ka hukkamõist, mina olen ja jään lesbiks.