Erik on 42aastane, lahutatud ja kahe tütre isa. Tema elus on kõik hästi: eksnaise ja lastega on head suhted ja tal on seitse aastat noorem sõbranna, kes tal sageli külas käib. Kuna niisugune külastussuhe mõlemale sobib, siis ei ole sõbranna koos pojaga Eriku juurde kolinud ja Erik ei ole kolinud sõbranna, tema tütre ja tema ema juurde. Sõbranna isa on mitu aastat surnud ja nad elavad väikeses majas kolmekesi. Sõbranna saab tütre alati ema hoole alla jätta, kui ta Eriku juures käib. Sel päeval, kui Erik sai telefonikõne, pidid nad õhtul koos teatrisse minema.

„Ma tundsin kohe häälest ära, et helistaja on Anni. Kunagi kohtusime ühel üritusel, hakkasime suhtlema ja ta käis mul vähemalt korra kuus külas. Me sobisime voodis väga hästi ja need olid pööraselt kirglikud kohtumised. Aga ma ei mõelnud kunagi temaga suhet luua. Me elasime selleks liiga erinevates maailmades ja pealegi polnud mul tollal soovi üldse mingit suhet luua. Olime lihtsalt kaks vaba inimest, kellel oli teineteisega tore kokku saada. Kui ta ühel õhtul kirjutas, et ei saa enam minuga kohtuda, kuna on leidnud toreda mehe, kes tahab temaga lausa abielluda, siis ma soovisin talle siiralt õnne. Eks kahju oli küll, et need toredad kohtumised nüüd ära jäävad, aga elu läks edasi ja ma palju ei kurvastanud.

Me olime ka Facebookis sõbrad, aga privaatselt me seal ei suhelnud ja kohtunud polnud me enne seda kõnet mitu aastat. Ta küsis sel hommikul, kuidas mul on läinud ja ega ma üksi ole. Vastasin, et olen küll üksi.

Anni rääkis, et temal on üldiselt hästi läinud, mees on väga tubli ja korralik, aga sellist särtsu, nagu meil omavahel oli, tal mehega ei ole. Ütles, et sel ajal, kui mees Soomes tööl on, mõtleb ta sageli meie kohtumiste peale. Et algul ta häbenes oma mõtteid, aga aina enam tunneb, et elu läheb mööda ja truudusest saab justkui elu kõige tähtsam eesmärk. Enne mehe ärasõitu olid nad veel riidu ka läinud ja Anni tundus olevat väga trotsi täis. Seejärel ütles Anni, et ta ei viitsi rohkem oma mehest rääkida, et ta joob parajasti baaris vahuveini ja kutsus mind ka.

Muidugi sain aru, et Anni on natuke joonud, sest ta oli tavalisest märgatavalt emotsionaalsem. Ilmselt see väike ennelõunane vahuvein tegi ta julgemaks ja muretumaks.

Ütlesin Annile, et tulgu parem minu juurde. Kohta peaks ta ju mäletama. Meenub, et peas liikusid juba magusad mälestused kunagistest ühistest naudingutest Anniga.

Anni oli kohe nõus, nagu oleks seda kutset oodanud. Ta ütles, et võtab takso ja on hiljemalt poole tunni pärast kohal. Helistasin tööle, et tegutsen täna kodus ja tegelen ühe pakkumise dokumentide ettevalmistamisega. Tegelikult olin eile õhtul ka tööd teinud ja mul polnud mingit süütunnet, et pool päeva vabaks võtan.

Peagi oligi Anni kohal, kergelt purjus, aga endiselt väga ahvatlev.

Anni võttis oma päris suurest käekotist välja kaks vahuveini ja palus mul ühe lahti teha. Otsisin klaasid. Kui veini klaasidesse olin valanud, tõmbas Anni mu endale ligi ja suudles. Jõime klaasid põhjani ja Anni istus mulle sülle. Hakkasin teda lahti riietama.

Kõik oli nii, nagu ma mäletasin, või veel parem. Hiljem alasti diivanil lamades jõime vahuveini. Anni tänas küllakutse eest ja kahetses, et me nii mitu aastat pole kohtunud, sest ta aeg-ajalt ikka mõtleb mu peale. Samas sai ta aru, et meil mõlemal on oma elu ja oleks rumal need elud ära lõhkuda.

Anni jõi üsna aplalt ja kiitis, kui mõnus on üle hulga aja minuga koos olla ja öö koos veeta. See öö jutt ehmatas mind tõsiselt. Nii ma polnud küll mõelnud. Püüdsin öelda võimalikult rahulikult, et ta ei saa siia jääda, et mul on õhtu kinni ja mulle tuleb sõbranna külla. Sel hetkel sain aru, et Anni on tuntavalt rohkem purju jäänud. Ta ütles, et täna on siin tema ja sõbranna tulgu mõni teine päev. Nägin, et ta oli seda öeldes üsna sõjakas. Nüüd ta ei olnud heitunud enam üksnes tüli pärast mehega, vaid ka sellepärast, et ma ta ära tahan saata. Kui Anni palus ka teise vahuveini lahti teha, ei julgenud ma igaks juhuks temaga vaidlema hakata.

Kui olin Anni pokaali taas täis valanud, helises mu telefon. Nähes, et see on sõbranna, hüppasin magamistuppa. Leppisime kokku, et tema enne teatrit minu juurest läbi ei tule ja kohtume fuajees.
Nüüd jõudis mulle väga selgelt ja vastikult kohale, et ma pean Anni kuidagi oma korterist välja saama. Küsisin, kas ma võin ta koju sõidutada, sest ma pean hakkama tööle minema ja õhtul teatrisse.

Anni vastas külmalt, et tema ei kavatse kuhugi minna, sest ta alles tuli. Ta oli juba märgatavalt rohkem purjus.

Tundsin, kuidas otsaesine higiseks läks. Palusin jälle Annit, et ma võiks ta ära koju viia. Mina polnud joonud ja oleks võinud kasvõi kohe sõitma hakata. Anni läks aga tagantkiirustamise peale veel rohkem trotsi täis. Kõndisin mingi aja närviliselt edasi-tagasi. Anni ütles, et ära virvenda, istu rahulikult. Siis lisas, et ta nüüd tukub natuke ja siis jätkame voodis. Ja keeras alasti jäädes end diivanile magama.

Nüüd olid asjad tõesti halvasti. Mis siis, kui ta ei lähegi ära? Ka ma pean hakkama haiget mängima? Aga kui sõbranna tahab mind vaatama tulla? Tuleb siia ja leiab siit Anni. Mõtlesin, mis kuradi pärast ma ta enda juurde kutsusin.

Siiski arvasin, et on mõistlikum lasta Annil paar tundi magada. Ehk magab pea selgemaks ja teeb mõistliku otsuse. Ise muidugi käisin närviliselt mööda tuba ja mõtlesin, kuidas see nii magusalt alanud päev ometi nii käest ära läks. Mõtlesin ju, et vallatleme mõne tunni ja siis läheb Anni koju. Aga nüüd hakkas see külaskäik kuulutama mu suhte lõppu.

Samal ajal, kui Anni magas, mõtlesin kiiruga oma tulevased tegevused läbi. Kui ta siiski on nõus, viin ta koju, koristan korteri ära, viin prügikoti kohe välja. Mis veel? Juuksekarvad tuleb diivani pealt ja vannitoast ära koristada. Veiniklaasid hoolega pesta. Tema saabaste jäljed esiku põrandalt ära pühkida.

Ma lasin Annil magada poolteist tundi, siis põlvitasin tema ette ja palusin, et võiksin ta koju viia.
Anni oli küll uimase näoga ja pahur, kuid tõusis siiski istukile, põrnitses mind ja ütles, et selline ilma iseloomuta mees ma siis olengi ja et ta on minus väga pettunud. Ennelõunal oleks see lause mind kurvastanud, aga nüüd oli mul juba ükskõik. Peaasi, et ta korterist minema saaks.

Püüdsin oma õnnejoovastust varjata, kui Anni hakkas tasapisi riietuma. Ütlesin mitu korda, et kindlasti me kohtume veel, sest meil on nii hea. Anni ütles, et ei usu. Ma ei saanud aru, mida ta täpselt sellega mõtles, kas ta ise ei taha enam kohtuda, aga sel polnud tähtsust. Nägin, et ta enesetunne polnud vist kuigi hea, aga ta pani end siiski riidesse, lubas korterist välja ja autosse juhatada. Kui ma teda kodu juures suudlesin, muutus ta veidi leebemaks ja ütles, et varsti näeme.

Kui koju jõudsin, hakkasin hoolega koristama ja kõikjalt Anni juuksekarvu otsima. Prügikoti koos pudelitega viisin ka välja ja autoistme, kus Anni istus, puhastasin ära. Kontrollisin mitu korda kõik üle, ega tema käigust kusagil jälgi pole.

Teatris ei olnud kerge etendusele keskenduda. Ikka lõikas mõtteisse, kui hullu olukorda olin end pannud ja kui napilt sellest pääsenud. Pärast teatrit tegin ettepaneku pubisse minna ja mõned napsid teha. Kallasin mõnuga veini sisse, sest see aitas päevapinged unustada.

Järgmine hommik oli väga ilus. Mu senine elu oli alles. Oleme Anniga sõnumeid vahetanud ja ta on oma käitumise üle naernud. Ta on juttu teinud ka kohtumisest, kasvõi hotellis, aga ma pole teda julgenud külla kutsuda ega ka koos hotelli minna. Eks näe, mis edasi saab.