Kujutled, kuidas ta naeratab ja sind kallistab, ja kui pilt osutub peaaegu et vastupidiseks, tekitab see solvumistunde.

Aja jooksul hakkate teineteist paremini mõistma ning solvumine kaob. Enne kui kallimale mingit ettepanekut teha, hakkad huvi tundma, kas see talle ka meeldida võiks, ning suhtud tema keeldumisse rahumeelselt.

Ometi võib kõik ka teisiti minna: pettumus on suur, see teeb närviliseks ning paneb muretsema - kas see on ikka see inimene, kelle kõrval tahaksid olla?

Miks seda õieti vaja on?

Sel juhul tasuks endale selgeks teha, miks on nii väga vaja, et partner kõiki või enamikku sinu huvisid jagaks. Koos, ja lausa õnnelikult, elavad esmapilgul täiesti erinevad inimesed, ning huvide lahknevus ei sega neil teineteist armastamast.

Tugevad emotsioonid, mis on tingitud mingitest erinevustest partneriga, võivad tuleneda soovist, et suhted oleksid ideaalsed. Sel juhul eeldad, et oled lausa kohustatud olema oma kallimaga ühe terviku kaks poolt ning kui mitte kõikides punktides, siis vähemasti enamikus peate olema sarnased.

Võib-olla just seda sisendas sulle ema, soovides, et sa ei kordaks tema vigu: “Tõeline perekond saab olla vaid täiesti sarnastel inimestel!” Või vastupidi: “Meie teeme isaga kõike koos, sellepärast ka ei tülitse.”

Kui vanematel on tõepoolest olnud palju ühist, tahaksid kindlasti, et ka sinu suhted oleksid samasugused. Ometi pole välistatud, et teine pool on kasvanud hoopis teistsuguses perekonnas, kus huvide ühtsus polnud sugugi nii tähtsal kohal, ometi oli armastus olemas.

Mitte alati ei koosne tervik ühesugustest elementidest. Vaata peeglisse — nägu ei ole sümmeetriline, selle parem pool erineb vasakust: võib-olla on üks kulm kõrgemal kui teine, ehk on ühel põsel sünnimärk. Need vaevumärgatavad erinevused ei tee nägu inetumaks. Nii ei sega ka sinu ja partneri erinevus loomast harmoonilisi suhteid.

Pehme ja karm surve

Vanemlikud sisendused ja isiklikud stereotüübid, aga ka kadedus teiste paaride vastu, kellel on näiliselt palju rohkem ühist kui teil, võivad tekitada soovi ennast või partnerit võimalikult kiiresti muuta.

Üheks valeks teeks on pehme surve variant. Need võivad olla pikad kõnelused selle üle, miks talle ei meeldi näiteks merereisid, või siis sõbralik kurtmine kaaslaste ringis, et moes oleva autori raamatust suutis kallim kõigest viis lehekülge läbi lugeda.

Taolistest vestlustest tüdinenud mees võib ju proovida sinu soovidele vastu tulla, ometi pole olemas garantiid, et need katsed talle ka rõõmu valmistaksid. Aga just temale rõõmu valmistamine oligi ju su peamine eesmärk?

Karmi survet avaldavad sageli emotsionaalselt “paksu nahaga” inimesed, kes pole võimelised asetama ennast teise inimese olukorda: nad ei mõista tõepoolest, kuidas on võimalik mitte armastada seda, mida armastavad nemad.

Küllap on enamik meist sääraseid inimesi kohanud ning astunud nendega lõpututesse ja mõttetutesse vaidlustesse, saades oma peenele argumentatsioonile vastu vaid fraase nagu: „Ei, ma ikkagi ei saa aru, kuidas on võimalik rohelist värvi mitte armastada?!”

Ära muutu seda tüüpi inimeseks, kes püüab väevõimuga teistele oma tõekspidamisi peale suruda.

Ära “lahustu” oma kallimas!

Soov olla oma partneriga üks tervik võib väljenduda ka selles, et otsustad lahti öelda oma huvidest partneri huvide kasuks: kuulata vaid seda, mida tema eelistab kuulata, käia seal, kus temale meeldib…

Naine, kes on „lahustunud” oma kallimas, võib alguses arvata, et suhted on nüüd ideaalsed. Aja jooksul ta aga avastab, et on oma isiklikust „minast” ilma jäänud.

Seetõttu võiks mõelda selle peale, kui raske on siiski lahti öelda oma huvidest, kui keeruline on leida enda juurde tagasiteed ning sellegi peale, kuidas tuleb hakata uuesti suhteid looma partneriga, kes ootamatult avastab enda kõrvalt täiesti teistsuguse naise.

Mis on tõeliselt tähtis?

Tutvuse alguses võib enda jaoks paika panna enam-vähem tähtsad suunad, milles tahaksid sarnaneda armastatud inimesega ja võimalik et tulevase mehega. Nendeks võivad olla suhtumine lastesse, töösse või õpingutesse, teie kui paari elulaadi — siin saate juba omavahel kokku leppida, kuidas hakkate (või ei hakka) ühitama ühitamatut.

Arutluste käigus võib esile kerkida ka midagi sellist, mis ühele paistab tühisena, teisele on aga oluline. Oletame, et sina pöörad väga suurt tähelepanu tervislikele eluviisidele, kallim aga soovib korteris suitsetada. 

Soovi korral saab neid probleeme ka ühiselt lahendada: ühes korteris koos elamine pole ju sunduslik ja „külalisabielu” pole halvem teistest abieluliikidest.

Teades, mis on sinu jaoks tõeliselt tähtis, suhtud ka kergemini erinevustesse: kinos käia võib koos sõpradega, lemmiklauljat saab kuulata kõrvaklappidega, enda salati võib maitsestada oliiviõliga, kallima oma aga majoneesiga… Sellesamaga rõhutad oma „mina”, jätmata end ilma harjumuspärastest rõõmudest, ning ilmutad hoolivust lähedase inimese vastu.

Kui sinul ja partneril on palju ühist, ei tähenda see veel, et teil on alati teineteisega kerge ja lihtne. Teist inimest tuleb võtta sellisena nagu ta on, püüdmata teda ümber kujundada enda tahtmiste järgi. Seda tuleks õppida, alustades pisiasjadest. Siis on hiljem kergem.

Polegi ju nii erinevad

Erinevus võib ju kurvastada, kuid oled juba temaga koos, see aga tähendab, et nii väga erinevad te polegi. Sotsioloogilised uuringud on näidanud, et vastastikune täiendamine (kumbki partner täiendab teist) areneb koos suhete arenemisega.

Ometi eelistavad inimesed abielluda ikkagi nendega, kelle vajadused ja isiklikud omadused on nende omadega sarnased. Seetõttu räägib fakt, et olete oma partneriga koos, iseenesest sellest, et teil on palju ühist. Ülejäänu on aga üksnes detailid.