Mis juhtus? Miks ta ei ole helistanud? Kas ta üldse oli minust huvitatud?

Kas ta on äkki hoopis ära surnud?

Kui sa lamad unetult voodis ja lappad läbi tema vanu sulle saadetud sõnumeid ning meenutad, kuidas ta sinu ellu järsku sisse sadas, on Suhtefoob juba ammu uutel jahimaadel. Ja ei, mitte nendel parematel jahimaadel, vaid lihtsalt uutel.

Vahet pole, kas küsimus on tundides, päevades või nädalates, mingil hetkel juhtub see, et tüüp kaob su elust ilma mingit teadet jätmata, nagu ta lihtsalt lakkaks eksisteerimast… Mõnikord juhtub see juba enne, kui sa oled üldse temaga midagi rohkemat rääkida jõudnud, kui “tere, minu nimi on see-ja-see ja millega sa muidu tegeled”. Siis väike romantika ja mees ongi juba läinud. Sellel mehel pole lihtsalt sinu vastu austust ja ta ei ole võimeline tundma empaatiat ei sinu ega üldse end ümbritsevate inimeste suhtes. Tema ego on suurem kui elu, ta vajab tohutult tähelepanu ja ta teeb kõik, et seda saada. Ta on klassikaline suhtefoob.

Aga vaatame, kuidas kogu see lugu algas…

Pärast kuudepikkust sõprade pealekäimist oled teinud endale kohtinguportaali konto. Mõni päev hiljem saadab üks kena tüüp sulle naerunäo ja lingi oma profiilile. Sa kahtled, aga uudishimu saab võitu ja klikid lingil.

Nimi: Andres
Vanus: 32
Suhtestaatus: vallaline

Natuke endast: mul on magistrikraad ja tegelen parajasti oma firma asutamisega. Elan oma majas natuke linnast väljas. Ma otsin püsisuhet, sest tahan enda ellu kedagi, kellega saaksin kõike jagada. See neiu, kes mulle sobib, peaks armastama koeri, sest minu saksa lambakoer haistab kohe ära inimese, kellele koerad ei meeldi. Mulle meeldib süüa sushit, mängida kitarri, käia matkamas, teha süüa (eriti hästi oskan teha pastat!) ja käia trennis (ma olen suurepärases vormis — täpsemalt saad teada siis, kui me kohtume:). Ma tahan leida oma hingesugulast ja reisida temaga koos ümber maailma. Äkki sina ja mina oleme kokku loodud?

Kuigi see pole päris selline kiri, mis sind jalust niidab, saadad talle siiski naerunäo vastu ja ütled: “Mulle meeldivad koerad, aga ainult niikaua, kui nad ei hammusta!”

Teil hakkab jutt jooksma ja määrate esimese kokkusaamise juba järgmisele kolmapäevale. Selleni jäänud aja jooksul muutuvad teie kirjad järjest flirtivamaks ja sulle hakkab tunduma, et äkki sulle päriselt meeldibki see tüüp. Välja sa muidugi ülearu vaimustust ei näita ja käitud nii nagu suhtlemise selles järgus käituma peab — coolilt.

Kätte jõuabki kolmapäev ja te kohtute restoranis. Ta ei näe päris nii hea välja kui pildi peal, aga sa ei lase ennast häirida. Sest ta on siiski päris armas ja pealegi teie jutt jookseb… ja jookseb… ja jookseb… Nagu päriselt? Viie tunni pärast sa juba sobitad mõttes tema perekonnanime enda eesnimega, küll kujutades ette, et teed seda nalja pärast, aga ikkagi… Kui te viimaks teineteisest lahkute, siis ta suudleb sind pikalt ja kirglikult ja ütleb, et ta helistab sulle homme. Sa lähed koju, naeratades omaette terve tee ja samamoodi kodus kuni voodisse jõudmiseni välja ning pärast seda, kui sa oled mõelnud välja nime teie esimesele ühisele lapsele, vajud sa sügavasse unenägudeta unne…

Järgmisel päeval kuulad hommikul kõvasti eriti juustust muusikat ja jood pooltantsides oma hommikukohvi. Terve päeva tööl oled seitsmendas taevas ja ootad tema telefonikõnet, aga … ei midagi. Möödub nädal ja ei midagi. Möödub kuu ja ei midagi…

Võib-olla sa ei saa kunagi teada, mis tema kadumise põhjus täpselt oli, aga selles sa võid küll kindel olla, et see tüüp oli suhtefoob. Ta võis olla sadist, ta võis olla täielik nartsissist. Võib-olla vajas ta sinult lihtsalt egoboosti. Point on selles, et suhtefoobid imbuvad igale poole ja niikaua, kui me oleme haavatavad — ehk meil on minevikupained ja probleemid enesekindlusega —, tõmbab selliseid suhtefoobe nagu Andres meie poole nagu magnetiga.

Suhtefoob, kes elab oma elu kohtingusaidil, võib ise tõepoolest uskuda, et ta tahab abielu ja igavest armastust. Tal pole aimugi, et ta on ise enda kõige suurem vaenlane saboteerides kõike head, mis tema ellu tulla üritab. See tüüp ei tea ise, et tema probleemi algallikaks on hirm ja selle asemel, et sellega tegeleda, kinnitab ta endale, et ta on lihtsalt liiga valiv ja pealegi tal ei ole aega suhteprobleemidega tegeleda.

Kui sinuga on juhtunud samasugune asi ja sa painad ennast mõttega, et mida sa küll valesti tegid, siis — lõpeta! Sa ei oleks saanud midagi teisiti teha. Asi pole sinus, vaid temas. Proovi asjale vaadata hoopis nii: sa oled pääsenud suhtest mehega, kellega koos oleks iga hommik alanud agooniaga, sest ta lihtsalt ei suuda otsustada, mida ta hommikusöögiks tahab.

Allikas: Urban Dater