Filosoof: peres leidub armastust harva
Kuidas armastuse mõiste filosoofiasse jõudis?
Taolise lähenemise nimi on armastus. Me kõik armastame ja otsime armastust — see kuulub kõigi arvates hea elu juurde –, aga mulle tundub, et armastus on konfliktne teema. Ta sisaldab konflikti teiste inimestega, nende tähelepanuga, nende tunnetele vastamise või mittevastamisega.
Andres Luure: See konflikt võib peituda ka inimese enese sees.
TV: Mitte ainult! Võin ju armuda mingisse kujuteldavasse tegelasse, aga see pole tegelikult armastus. Ma pakuks, et armastus iseloomustab olukorda, kus see teine inimene on ka olemas. Armastusest tuleks rääkida mitte ainult kui minu sisemistest tunnetest, vaid sellest, mis toimub reaalsel tasandil iga päev minu ja selle teise inimese vahel.
Aga kõneldakse armastusest ju ka teises tähenduses: tungi tõde otsida nimetatakse tõearmastuseks, räägitakse isamaa-armastusest. Kas see polegi armastus?
TV: Mina arvan, et ei. See teine pool peab olema isiksus, teine inimene. Kui ütlen, et armastan tõde või kodumaad, siis see lihtsalt tähendab, et ma suhtun mingitesse asjadesse väga emotsionaalselt. See pole armastus.
Triin Kallas: Eestlased on teadagi tuimad ja tunnetele vastavaid sõnugi on eesti keeles vähe. Armastuse sihtmärkide alla peavad mahtuma kõikvõimalikud asjad kolmest apelsinist kraavikaevamise või jumalani. Praegu vist püüame tabada seda müstilist miskit, mis tärkab kahe inimese vahel ja paneb seesmiselt särama — nii et ka töö võib paremini edeneda või toit maitsvam välja kukkuda. Aga jätame kõrvale need armastused, mis on rohkem meeldimine, kiindumus või vennaarm.
TV: Paljudes religioossetes traditsioonides on armastus midagi sellist, millest tuleb loobuda ja millest ei tohi end oma teel segada lasta. Vastanduvad tõeline eneseleidmine ja armastus teise inimese vastu. Saab tegelda kas ühe või teisega.
Kuid samas, kas pole euroopalikus kultuuris täiuslik pigem see inimene, kellel on palju armastust, mida jagada?
TV: See võib olla nii kristluses, kuid minu meelest tänapäeva Euroopas see nii ei ole. Täiuslikuks peetakse pigem seda, kes karjääri ja eneseteostuse mõttes palju saavutab, ning seda tüüpi isiksust armastus pigem segab. Me näeme tänapäeva ühiskonnas palju inimesi, kes on justkui kultuurilised ja majanduslikud mälestusmärgid iseendale, aga nad ei ole väga õnnelikud.
AL: Püüan seletada, miks see nii on. Püüd olla täiuslik on siiski seotud armastusega: täiuslikkus annab mulle väärtuse; kui olen täiuslik, siis mind armastatakse.
TV: Erich Fromm kirjeldab seda kui armastuse turuväärtust: siin pole tegemist niivõrd armastusega, kuivõrd ihaldusväärse partneri sümpaatia võitmisega. Töötan ennast üles ja hangin kõikvõimalikke ihaldusväärseid omadusi nagu kunstlik ilu, raha, kõrge positsioon, ja arvan, et see on vahend, mille kaudu minu jaoks ihaldusväärsed inimesed hakkavad mulle tähelepanu pöörama. Üritan enda toodetud väärtuse kaudu saada armastuse turul n-ö kõige kasulikumat tehingut.
AL: Siin tuleks eristada kahte asja: seda, et ma olen armastuse ära teeninud, ja seda, et ma olen armastust väärt. Keegi ei pruugi mind tegelikult armastada, aga olen ikkagi armastust väärt.
TV: Kuid kas ei sõltu see, kas ma olen armastust väärt, pigem sellest, kas ma olen ise valmis armastama, ja mitte sellest, kui palju sümboolset kapitali olen ma suutnud koguda? Armastus on niisugune imelik asi… Kõigis teistes situatsioonides inimeste vahel on seda võimalik sõnastada: ma tahan, et sa teed nii või naa, sõlmime lepingu, tingimused on sellised. Armastuse puhul on neid reegleid võimatu sõnastada. Mida ma siis ikkagi pean tegema, et kedagi armastada ja olla armastatud? Sellele küsimusele pole võimalik vastata. Samas on aga igaühele justkui selge, mida teha.
AL: Kui oleks kõigile selge, mida teha, siis nad ju armastaksid. Ju nad siis ikka päris hästi ei tea.
Sellisel juhul võiks ju öelda, et armastus on midagi, mida on võimalik õppida?
TV: Mina arvan, et on. Paljud inimesed aga ei tahagi seda õppida; on selleks liiga egoistlikud ja muudele eesmärkidele pühendunud.
AL: Minu meelest on armastus seotud turvalisusega. Kui meid armastatakse, ei saa meiega midagi halba juhtuda.
TK: Kuid samas: kui inimsuhted on turvalised, tuleb mängu kohe teine äärmus — et läheb igavaks.
AL: Kas inimese elus üldse saab nii olla, et on liiga turvaline? Kui ma ei armasta, siis sellepärast, et mind ei armastata. Mind ei armastata, sest mul pole julgust, et mind armastataks. Selleks et leida turvalisus armastuses, tuleb julgeda armastust vastu võtta.
Nii et armastus on risk?
TV: See on üks kõige riskantsemaid ettevõtmisi. Ma ei usu, et üks inimestevaheline suhe võiks lõpuni turvaline olla. Kui kaks inimest abielludes lubavad teineteist elu lõpuni armastada, nad teavad, et just nimelt armastuse eest nad kõneleda ei saa — armastust ei saa üks inimene kunagi garanteerida.
AL: Aga kui keegi on valmis armastuse pärast surema?
TK: Siis surrakse pigem sellepärast, et teine inimene vastu ei armasta.
AL: Armastuse nimel tehakse midagi, mille pärast surrakse.
TK: Paratamatult sa hävitad siis ju armastuse!
AL: Mina olen seisukohal, et armastust surm ei tapa.
TV: Surm ei võta ära minu armastust partneri vastu, kuid võtab partnerilt võimaluse vastuarmastuseks.
AL: Armastus pole kellegi omand. See on miski, millest mõlemad osa saavad. Mina leian, et armastus pole inimestest sõltuv, me ise seda valmistada ei suuda.
TV: Vaidleksin vastu. Minu meelest on armastus just midagi sellist, mida kaks inimest saavad luua. Või siis inimene ja jumal. Seepärast ongi see iga kord uus.
AL: Nii et sinu meelest on armastus nagu kunstiteos?
TV: Kunstiteosele eelneb idee. Armastust otsides on meil ka mingid ühiskonnast pärinevad kujutelmad, on mingid ideaalid, mille oleme ühiskonnaliikmena omandanud. Kui aga tegelikult ka armastuseks läheb, siis mõlemad inimesed ju ikka loovad. Erinevalt kunstiteose loomisest ei sünni armastusest midagi materiaalset, olgugi et Hegel räägib lapsest kui armastuse loomingust.
Kas armastust saab esile kutsuda, manipuleerida?
TV: Kui lugeda Kierkegaardi “Võrgutaja päevaraamatut”, siis näeme, et teise inimese endasse armuma panemine on palju lihtsam kui armastamine.
AL: Kuidas saab üks inimene kutsuda esile teise armastust?
TV: Manipuleerides saab, selle nimi ongi võrgutamine.
AL: Ma ei usu, et võrgutamine armastust suudab esile kutsuda.
TK: Inimene võib küll armastada manipulaatorit, kuid see, et ta armastab, on ju tõeline.
TV: Me teame, et võrgutamise abil on võimalik esile kutsuda tõelist kannatust, ka surma. Muidugi tuleb eristada armumist ja sellega kaasnevaid emotsionaalseid seisundeid ning armastust. Armastus on midagi, mis iseloomustab kahe inimese vahelist suhet igapäevases elus. Sellepärast ongi teise olemasolu vajalik, olgu ta siis materiaalselt olemas — nagu teine inimene — või kujuteldav — nagu jumal. Peaasi et ta oleks teine, kes meile kuidagi vastab ja reageerib.
Ent niipea kui meie armastus hakkab teiselt inimeselt absoluutset armastust nõudma — sina, kes sa mind armastad, anna mu elule mõte –, siis see on teisele inimesele määratu koorem. See on viga, mille pärast paljud suhted purunevad. Teisel inimesel ja jumalal tuleb ikkagi vahet teha.
Kuid millest oleneb see, kas armastus teeb meid õnnelikuks?
TV: See, kas armastus partneri vastu teeb mind õnnelikuks, sõltub nii vastuarmastusest kui ka sellest, kas partner on hea inimene.
TK: Aga sa ju ei armasta kedagi pelgalt sellepärast, et ta on hea?
TV: Kuid see, kas mu armastus saab õnnelik või ei, sõltub ikkagi sellest, kas ma armun heasse tüdrukusse.
Mõni inimene on väga hea, aga armastust ikkagi ei leia?
TV: Muidugi, ma võin ise olla väga hea, aga armun pidevalt inimestesse, kes ei oska ega taha samaga vastata. See on tõesti ebaõnn. Või siis oskamatus valida, teatud tüüpi ebaküpsus.
TK: Samas on meile kultuuris peale surutud ka seda, et armastada tuleb teelt eksinuid — näiteks paljud naised armastavad joodikut.
TV: Halastusarmastust, erinevalt halastusseksist või halastuskooselust, pole minu arvates olemas. Armastus on sel juhul tõeline, lihtsalt armastatakse kedagi lootusetut.
Kas armastus on vältimatult kannatustega seotud?
TV: Kui inimene kannatab, näiteks saab partnerilt iga päev peksa, ja väidab, et talub seda armastuse nimel, siis sageli on selle taga enesepete — tegelikult võib inimesele hoopis alateadlikult meeldida ohvri roll vms. Mina arvan, et armastus on seotud õnnega. Selge indikaator selle kohta, kas on armastus või pole seda, on küsimus, kas inimene on partneriga õnnelik või mitte — kui suhtes ollakse õnnetu, pole seal armastust.
TK: Aga romaanides on armastavad kangelased pigem just õnnetud?
AL: Õnn ja kannatus üksteist ei välista.
TV: Olen nõus: kui olen õnnelik, võin taluda väga suuri kannatusi.
AL: Ka see on võimalik, et armastad kedagi vastuarmastust saamata, ja oled ikkagi õnnelik.
TV: Ma olen küll ainult kirjanduses seda kohanud, et inimene on õnnelik ka siis, kui ta vastuarmastust ei leia, aga ise armastab.
Kas perekonna ja armastuse vahele võib tõmmata võrdusmärgi?
TV: Tänapäeva argimütoloogias on küll nii, et armastuse kohaks on perekond, aga reaalset olukorda vaadates näeme, et seal leidub seda harva. Tänapäeval soovime tuumikperekonnalt kõike: armastust, tunnustust, hingelist tuge jne. See on ühele suhtele liiga suur koorem. Näiteks sõprus on täiesti unustusse vajunud, kuigi sõpruskonnast võib palju armastust ja õnne leida.
Muutub armastus oma olemuselt, on sel erinevad faasid?
AL: Armumise faasis pole tegelikku kokkupuudet teisega, kuigi armastus on kuidagi olemas. Teine faas algab armumisjärgsest pettumusest. Partneri reaalne kohalolu avaldub eeskätt valusates suhteprobleemides. Need saavad tõelise lahenduse kolmandale faasile omases inimlikus eneseületamises ja pühendumises, mis on teineteiseni jõudmise eelduseks. Armastuses varem küpsenud partnerid ei pea alustama n-ö stardijoonelt.
TV: Armastusel on minu meelest liiga palju palgeid, et siin ühtset skeemi välja mõelda. Armastus võib areneda pikkamööda, aga tulla ka suure pauguga. Armastada võib mitu korda elus, ja see tõestab veel kord, et armastus on midagi sellist, mida kaks inimest loovad. Mõlemad peavad lihtsalt tahtma teist armastada, siis tahetakse ka õppida ja suhtega edasi minna.
Kuidas me armastuse ära tunneme?
AL: Armastuse äratundmise probleem on näide filosoofiale iseloomulikest rasketest probleemidest. Nende lahendamine on mõtlemises sama raske, kui elus on armastamine.
