Hea isa on see, kes armastab laste ema

Arengupsühholoogia väidab, et esimesel eluaastal samastab iga laps ennast oma emaga ja sotsiaalne sugupool (ingl gender) omandatakse hiljem. Mehed vahetavad niisiis sugupoolt: ühtekuuluvustundest emaga tuleb lahti öelda ja õppida ära meheks olemine.

Seetõttu arvan, et soorollidel, meheks ja naiseks olemisel, on oluline vahe. Ja tõepoolest, “naiseks ja meheks ei sünnita, vaid saadakse”. Meheks kasvamine on suuresti seotud emaga ja ema tarkusega oma poeg vabaks lasta ning anda talle võimalus iseseisvaks saada.

Kuid kui arutleda meheks olemise ning mehe- ja naiserollide üle ülesannete ja tegevuste aspektist 21. sajandi ühiskonnas, siis tundub, et oleme valel teel. Tööjaotus kodus ei tee kedagi rohkem meheks või naiseks.

Arvan, et meie ajastu suurim probleem on soovis eraldada meheroll isarollist. Eetikas on kasutusel mõiste “piisavalt hea ema”. Kes on piisavalt hea ema? See on ema, kes armastab oma last tingimusteta, õpetab talle selgeks reeglid, et laps elus toime tuleks, ja laseb ta vabaks. Kuid kes on piisavalt hea isa? Sain selle mõtte ühelt oma üliõpilaselt: see on mees, kes näitab oma lastele, et ta armastab nende ema.

Usun, et tõeline mehelikkus on seotud isaks olemisega. Isal on iga lapse jaoks oluline koht ja just isast sõltub elus edasijõudmine. Rein Taagepera arvas Metsaülikoolis, et kogu ühiskonna usaldus on suuresti seotud sellega, kuivõrd naine võib usaldada meest, kes on ta laste isa.

Lõpetuseks sobib kasutada osaliselt meeldejäänud ridu Hando Runneli luuletusest: “Kellel veel on isa ka, hoitud on ta isamaa.” Eesti keeles on kaks tähtsat sõna: emakeel ja isamaa. Need sõnad toovad välja ka meie suhtumise soorollidesse ja erinevusse ning ootustesse nii meeste kui ka naiste suhtes. Mulle on meelde jäänud mehe definitsioon õpingute päevilt: mees on inimene, kes on suurem iseendast.

Ülaltoodu on psühholoog Anu Virovere kommentaar loole Moodne naine on Tarzan.