Kohtusin noormehega, kes oli minust veidi noorem — üliviisakas, just nagu filmist. Enne kui arugi sain, olin filmilikest tähelepanuavaldustest, lilledes, komplimentidest, detalideni ideaalsetest kingikestest lummatuna temaga suhtesse “sattunud“ — väga osav oli ta “südamedaami soovide ja mõtete täitmises” enne kui sõnagi lausuda sain. Ja pigem selline ebakindel täiuslik romantik, mitte matšo, kes rahaga tuleb ja lennukipiletitega su laiaks lööb. Selline… kena väliselt ja üdini täiuslik seest, arvasin ma hetkeks isegi, sest varasemalt kogetu kõrval oli ta tõeline prints. Kuni mul umbes teisel nädalal süda pahaks läks.

Olin enda üllatuseks justkui abitu printsess sel ajal, kellele tuli iga ust avada, tooli nihutada, käsi ulatada bussist väljumiseks ja teha kõike filmilikku. Ise uhkelt rääkides, kuidas ta on etiketikoolitusel käinud. No tore — olin katsejänes, et kas ikka töötab? Ma ei osanud sellega toime tulla ega tahtnudki, sest teate mis? See tegi mu kõige abitumaks ja kohmetumaks olevuseks maamunal ja mul tekkis paari hetkega selline tõrge, et naistepäeval saatsin ta lihtsalt viisakalt kuu peale. Kaks nädalat oli liig.

Sain sellest liiga-hea-mehe sündroomist eriti hästi aru, kui järjekordset romantikaplahvatust sõbrannale kirjeldades sõnas ta “See mees on nagu Leopold — sõbrad tahaks kõik olla, aga panna ei taha keegi.” Ja tal oli tuline õigus — liiga hea mees on superhea sõber, kuid tekitab liigromantilisusega vastureaktsiooni kirele päris kiirelt.

Õppetund — vaid lambipirni vahetav tuim mõmm, kes vaevub piima ära tooma poest vaid, on tegelikkuses palju põnevam. Sest kui sa iga päev ja alatasa natuke tööd teed, teeb ta mõne väikse romantilise šesti — süütab küünlad või laseb sulle palumata vannivee ja selle väärtus ja meeldejäävus ning saavutusuhkus on kordades suurem kui igapäevane lillekimp või teatripilet paduromantiliselt Leopoldilt.

Loe ka:

Head lugejad, kui teilgi on selle teema kohta mõtteid, mida tahaksite Naistekaga jagada, siis kõik kirjad on oodatud aadressile naistekas@delfi.ee!