Hetk üksindust
Kuidas veedavad oma harvu üksindusehetki naised, kelle järele on pidev nõudmine?
Üksindust me kardame, üksinduse järele ihaleme. Vahel paneb just üksindusehirm meid tegutsema, karjääri ja peret looma. Ja alles siis, kui enam enda jaoks üldse aega ei ole, jõuab kohale teadmine, et midagi on siiski puudu. Iseolemise aeg on nagu isiklik hügieen — kui teda napib, muutuvad mõtted häguseks. Kui teda aga liiga palju saab, läheb olemine vesiseks.
“Ma väärtustan üksiolemise aega, aga samal ajal peab mul olema kindlus, et võin iga hetk võtta telefoni ja kedagi külla kutsuda. Et mul on lähedased inimesed olemas,” ütleb Heidi Purga (28), Raadio 2 vastutav toimetaja, DJ ja ETV noortesaate juht.
Kuna Heidi töö on seotud paljude inimestega, vajab ta aeg-ajalt päris üksi olemist. “Mõnikord on vajadus selle järele nii suur, et kardan üksinduse lõksu jääda ja masendusse langeda.”
“Miski ajas kogu aeg tagant,” meenutab Heidi. “Tahtsin kõike teha, rabelesin hirmsasti, mingi hirm oli, et kui ei tee, siis… Kui sul on liiga palju asju teha, kaob balanss ära ja tekib sisemine puudujääk.”
Kui Heidi neli hooaega kestnud teletöö TV3s ära lõppes, oli tal kohutavalt kahju. Ehkki saade oli end tema jaoks ammendanud, leidis ta põhjust olla kibestunud, dramaatiline. Ent hingetõmbepaus andis Heidile tagasi sisemise rahu ja veendumuse, et parimad asjad tulevad su juurde just siis, kui sa neile paaniliselt järele ei jookse.
Sellest hooajast juhib Heidi ETV uut noortesaadet “4FM”, mis pakub talle senisest hoopis rohkem pinget. Füüsilise väsimuse ja liiga tiheda päeva korral on vaja võtta lihtsalt üks mõnus õhtupoolik, teha aroomiõliga vann ja olla niisama. Sirvida ajakirju, lugeda. Viimane raamatuelamus oli Heidil Kaugveri “Pariisi lõbusad naised”. Mõnus, romaan omas ajastus, kerge lugemine.
Heidile meeldib koristada: “See on hästi primitiivne tegevus, mis hoiab su mõtted primitiivsete asjade peal. Nii puhkad koristamise käigus end täiesti välja.” Vahel harva naudib ta joonistamist — akvarellidega, rasvakriitidega. Süüa teha meeldib talle ka: “See on nagu kunstivorm. Vahemere köök on mul kõige rohkem käpas.”
Niisama voodis vedeleda Heidile ei meeldi, ta tahab ikka midagi ette võtta. “Üksi on hea kinos käia. Üksi on hea jalutada Tallinna vanalinnas, põigata sisse suvalistesse galeriidesse. Turul käia. Paljud vene kirjanikud on käinud turgudel oma romaanidele ainet otsimas. Kui oled üksi, näed asju teistmoodi.” Mõnel pühapäevahommikul läheb Heidi üksinda välja hommikust sööma. Bonaparte´i kohviku akna all on tema lemmiklaud.
Heidil on lähedane inimene, kelle kaissu peitu pugeda, kui enam ei jaksa, ent pere loomise mõtted käivad tal vaid hooti. “Eks see ole emotsionaalsete naisterahvaste asi, et kui on väga raske, siis mõtled, et miks ma siin võistlen, vehin ringi. Selle asemel, et ööklubis plaate keerutada, võiksin magada kodus valgete tikitud linade vahel ja hingata mõisapargist tulevat kastehõngu.” Aga uue päeva hakul läheb see tunne üle.
Ma ei ela endale
“Olen solvunud oma vanemate peale, et nad ei hoiatanud mind, kui totaalselt emakssaamine naist muudab — see on täielik ego kaotamine, enda tahaplaanile seadmine,” ütleb näitlejanna Maria Avdjushko, kaheksa-aastase poja ja kolmeaastase tütre ema.
Üksiolek on Mariale praegu kõige suurem luksus. Enesega tegelemise aeg lükkub hilisõhtusse, kui lapsed magavad. Neil vähestel hetkedel, mil naisel õnnestub päris üksi olla, on talle kõige tähtsam teadmine, et tema perega on kõik korras. “Mul peab üksiolemisele lisanduma kontroll nende isikute üle, kes ära on. Alles siis suudan rahul olla. Kui ma oleksin üksi põhjusel, et mu lapsed on röövitud, oleks see hästi hirmus.”
Mariat ennast jäeti lapsena tihti üksi. Vanemad, näitlejanna Liina Orlova ja lavastaja Evald Hermaküla, läksid õhtul teatrisse etendusele ja jätsid tütre õnnetuna koju. Maria jälgis pingsalt kella ja kui viis minutit oli üle läinud ajast, mil vanemad kodus olla lubasid, jooksis tüdruk koridori ja kukkus täiest kõrist röökima. Oma laste puhul piirab Maria pigem enda väljaskäimisi, kui et jätab nad üksi koju. Ka oma karjääri kujundades mõtleb Maria lastele — et tema lastel ei oleks igav ja mage ema.
Taskade perel on Raplamaal maamaja ja Maria, kes enne abiellumist armastas seigelda maailma metropolides, on hakanud eelistama maaelu linna omale.
“Linnas on lihtne tekkima arvamus, et ma kujutan endast midagi erilist. Maal aga on vaikus, linnud, loomad — seal oledki nagu üks osa loodusest. Tunnen end maal õnnelikuna.”
Üksi olles teeb Maria seda, mis tundub hetkel kõige mõnusam. Üle kõige meeldib talle päev otsa voodis vedeleda, õunu ja šokolaadi süüa, raamatut lugeda. Muusikat kuulata, ajakirju lapata. Vaadata videost filmi, mida keegi teine peres vaadata ei taha. Maal on õuesolemise rõõm hästi suur.
Kaheksa-aastase staazhiga emana on ta lõpuks õppinud lihtsalt võtma aega enda jaoks, kui seda vaja on. “Kui ma vaatan naiste elu, panen tähele, kui vähe neile aega antakse. Nii teatris kui ka elus. Samal ajal kui meeste jaoks on alati aega. Meest kuulatakse, temaga vesteldakse.
Näiteks kui näitlejannal on näidendis repliik “Härra, teile on kiri”, palutakse tal öelda seda hästi kiiresti ja möödaminnes, aga kui samas rollis on meesnäitleja, antakse talle aega teha veel seda, teist ja kolmandat. Selline vahetegemine toimub kõigis kohtades. Mehe puhul on normaalne, et ta kaob terveks õhtuks ajalehe taha, loeb raamatut. Aga naine peab samal ajal söögi tegema, nõud ära pesema, see on nii loomulik nagu seadus.”
Maria õnneks majapidamistöödega jändama ei pea:“Mul on koduabiline, seega ei pea ma selle vähese aja jooksul, mil kodus saan olla, pahandama lastega, miks nad laua täis sodisid. Olen valmis ohverdama värvilised hilbud ja muud asjad selle nimel. Perekonnapea, kes ei raatsi võtta koduabilist, kui mees ja naine mõlemad tööl käivad, on täielik kitsipung.”
Kui Maria mõtleb tagasi ajale, mil tal oli vabadus kulutada kogu vaba aeg vaid iseendale, märkab ta, et ei osanud seda võimalust ära kasutada. “Nüüd, targemana, teeksin teisi asju. Neid, mis mind isiklikult õnnelikuks teevad. Aga ma ei pea silmas teiste abieluõnne rikkumist või muud säärast. Tegeleksin näiteks antiikfilosoofiaga, mis on mind alati huvitanud. Tegeleksin asjadega, millel on argielust rohkem tähendust.”
Üksindus on meeleseisund
“Üksindus ja üksiolemine on kaks erinevat asja. Üksindus on see, kui oled oma hinges üksinda. Üksi oled aga siis, kui lähedased inimesed on hetkel su juurest ära,” ütleb meigikunstnik Aune Aasoja (33).
Su ümber võib olla palju inimesi, sul võib olla tohutu palju teha, aga kui sa oled oma hinges üksildane, oled ikka üksi. Aune on seda kogenud siis, kui kõrvalt kadus lähedane inimene. Depressiooni korral on väga raske end kokku võtta ja teiste inimeste hulka minna. Aga see aitab.
Aune ei taha pikalt üksi olla — nukrus tuleb peale. Ja vanemate ning kaksikutest poegadega koos elades pole tal selleks suurt võimalust olnudki. Üksiolemise aja näpistab ta õhtul hilja, kui lapsed magama pandud. Et lugeda, vaadata telekat, õppida inglise keelt.
Meikaritöö on väga energiamahukas ja pingeline, kuna inimese kalleima vara — silmnäo — kallal toimetamisega siseneb meikar võõra inimese intiimtsooni, kuhu tavaliselt pääsevad vaid väga lähedased. Ühe meigi tegemine võib olla sama väsitav kui kaheksatunnine tööpäev.
Kui Aune on hästi palju tööd teinud, tuleb lõpuks laiskusehoog peale. “Organism annab sellega märku, et nüüd aitab. Jään justkui haigeks, midagi ei jaksa teha, tahan ainult magada ja lihtsalt olla. Võin siis terve päeva teleka ees suvalisi saateid vaadata. Mõnikord on mõnus lihtsalt hellitada ennast, käia vannis, teha maniküüri ja pediküüri.”
Samas on Aunel perioode, kus ta on hullult virk ja kraps. “Vahel on vaja korraldada oma hinges suurpuhastust, teen seda koos kappide puhastamisega. Tõmban kõik kapid tühjaks ja viskan välja asjad, mida enam ei vaja.” Teinekord otsib Aune kokaraamatust mõne põneva retsepti ja teeb ühe korraliku koogi. Lõpuks kutsub sõbrad külla, kes kiidavad — oi kui hea!
Aune on rohkem metsa- kui mereinimene, ta saab mändidelt tuge. “Mulle meeldib tohutult kiirkõnd. Ja mitte tänavatel, vaid metsas. Mul on Pääsküla rabas üks 8kilomeetrine ring, täpselt tunni ajaga käin selle läbi.” Aga päris üksinda ta linnalähedases metsas olla ei julge, seepärast võtab sõbranna kaasa. Kui koos paraja tempoga käia, nii et vestelda saab, räägid tunni ajaga kõik probleemid selgeks. Arutad nii enda kui ka sõbranna mured üht- ja teistpidi läbi ning kui lõpuks metsast välja tuled, jäävad kõik probleemid metsa maha.
Paar nädalat tagasi kolis Aune lõpuks Viimsisse omaette korterisse elama. Pojad on juba kümneaastased ja eelistavad üha rohkem olla koos isaga. Mida üksiolemise õnnega peale hakata, pole Aune veel täpselt läbi mõelnud.
