Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk elus mööda läheks ning kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ning segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid mõned probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb.

Kas sellises olukorras on võimalik jõulud veeta normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa?

13. Enesekaitseks kiusamine

Kohtume Eriku emaga kohvikus. Naine on minuga ilmselt umbes ühevanune, kuid kannab väga korralikke ja kalleid riideid. Ta on väga hoolitsetud välimusega, nii et tunnen hetkeks, nagu poleks mul õigust tema kõrval olla. Surun selle tunde aga kiiresti maha.

Hirmus ootusärevus suriseb mööda mu keha. Varem poleks ma midagi sellist teinud, vaid oleksin käskinud lastel see olukord lihtsalt ära kannatada. Tänu Andreasele antud lubadusele tean, et kui ma ei taha enam ohver olla, siis pean tegutsema.

Tänan Eriku ema, et ta oli nõus minuga kohtuma. Räägime paar lauset sissejuhatuseks. Seejärel selgitan, milline probleem Henryl koolis Erikuga on. Eriku ema kuulab mind huvitatult. Raske on tema näolt mingeid emotsioone välja lugeda.

“Just sellise vastuse kehalise kasvatuse õpetajalt saingi,” lõpetan oma jutu. Eriku ema ohkab nukralt ja vaikib hetkeks.

“Kurb on seda kuulda, aga mul on hea meel, et helistasid ja juhtunust rääkisid,” lausub ta lõpuks vaikselt. “Eriku isa jättis meid eelmisel suvel maha,” jätkab naine rahulikult. Raske on mõista, kuhu see jutt tüürib. Kuidas see kehalise kasvatuse riietega seotud on?

“Mul on kahju,” lausun lihtsalt.

“Pärast seda pole rahadega väga lihtne olnud,” jätkab naine. Kergitan üllatunult kulme. Naise välimusest küll seda ei ütleks. Ta ei pane mu reaktsiooni ilmselt tähele ja jätkab: “Eriku jaoks oli isa lahkumine keeruline, kuid rahalise olukorra halvenemine veelgi hullem.”

“See peaks ju vastupidiselt mõjuma,” olen segaduses.

Eriku ema vangutab pead.

“Ilmselt püüab Erik varjata seda, et tal endal pole enam nii kallid riided, kui siiani olid. Äkki mõtleb, et kui teiste kallal norib, siis keegi teda ennast ei vaata,” pakub naine.

Seedin kuuldut.

“Põhimõtteliselt on Eriku jaoks kiusamine siis enesekaitse?” ütlen.

Naine noogutab.

“Ma ei taha oma poja käitumist õigustada, kuid tundub, et täpselt nii see ongi — ta varjab teisi kiusates enda puudujääke.”

“Õigemini seda, mis ta arvab, et tal puudu on,” parandan.

“Täpselt,” noogutab naine, “sest hoolimata kõigest on tal olemas kõik, mida vaja.”

Ohkan veelkord. Oodates kohtumist Eriku emaga kartsin, et sellest tuleb üks tige ja ärritunud vaidlus. Tegelikult on hoopis vastupidi. Nüüd on mul peale kõige muu Erikust kahju. Mitte sellepärast, et tal asju pole, vaid sellepärast, et ta ei oska selle teadmisega midagi tarka peale hakata.

Kas mu enda lapsed käituvad teisiti, sest on harjunud, et neil pole palju?

Kas see on hea või halb?

Valus kriipimine sisemuses muutub üha tugevamaks. Kas mu lastel pole asjadest ilmajäämise valu, sest nad on harjunud ilma olema? Tean, et ka minu lastel on olnud kõik, mis vaja. Vähemalt kõik hädavajalik. Aga kui palju rohkem peaks lapsel … või üldse inimesel olema, et ta ennast teiste hulka sobivana tunneks?

Henry oli ju tegelikult see, kes hakkas vältima olukorda, kus keegi tõi välja, et tema asjad pole sama head kui teistel. Pole vahet, miks Erik seda tegi. Küsimus on minu lapse reageeringus. Mitmel korral mu laps on veel tundnud, et tal pole teistega võrdseid asju? Mitmel korral mu laps on ennast seetõttu halvasti tundnud?

Kes peale minu selle eest vastutab?

Hingan püüdlikult, sest tunnen, et muidu võiksin siia samasse kohviku põrandale pikali kukkuda. Sisemuses kriibib juba nii valusalt. Eriku emale ei kavatse ma oma hirmsast avastusest ja lastekasvatusalasst möödalaskmisest rääkida.

“Kõige rohkem häirib mind loo juures hoopis kehalise kasvatuse õpetaja suhtumine. Kuidas on võimalik, et täiskasvanud meesterahvas, kes kõigi nende laste eest tunnis vastutab, õigustab sellist käitumist? Koolis töötades peaks ta ju õpetamisest ikka midagi teadma ning mõistma, et kiusamise korral vajavad mõlemad lapsed abi — nii kiusaja kui kiusatav,” laiutan käsi.

“Ignoreerimine on tõesti lihtsaim viis ringi jätkata. Kiusatavatest saavad varsti kiusajad ning istuvadki järgmised lapsevanemad ning räägivad sarnaseid lugusid. Lihtsalt nimed on teised,” vangutab Eriku ema nukralt pead.

Sel hetkel tean, et muutsime kahekesi just maailma. Pisikest tükikest sellest, millel on palju tagajärgi. Ilmselt ei näe me ise neid, aga need on olemas. See on nii kõikvõimas tunne.

Kohtumiselt kodu poole jalutades jätkan muretsemist sellepärast, et kas mu lapsed on minu valikute tõttu ennast kuhugi mittesobivaks pidanud.

Aga kuhu me üldse peame sobima?

Püüdsin aastaid ennast olukordadesse sobitada. Margusega koos elades püüdsin tema kõrvale sobituda, sest meil olid ju ikkagi kaks imetoredat poega. Põhimõtteliselt sobitusingi. Mul endal oli küll tihti halb olla, sest mehe alkoholilembus jättis mulle suure koormuse nii ajaliselt kui rahaliselt.

Janariga olid asjad veel hullemad. Tema puhul oli tegemist mehega, kes kõigi teiste arvates oli ilus, tore ja vahva. Mina olin ainus, kes seda mõista ei suutnud ning ei sobitunud. Ilmselgelt oli siis mul midagi viga, kui ei suutnud näha seda, mida kõik teised näevad.

Kas Andreasel on õigus ning kõik need möödalaskmised on seotud sellega, et ma pole endaga hästi läbi saanud? Et kui saaksin endaga paremini sõbraks, siis ei teeks enam vigu?

Aga kui ma olen elus juba nii palju vigu teinud, kas mul on üldse veel võimalik valida? Õigust õnnelikuks saada?

Kas saan üldse veel valida, kui olen oma seniste valikutega haiget teinud kõige tähtsamatele inimestele oma elus — oma lastele?

Loe eelnevaid järjejutu osasid siit: 1. osa, 2. osa, 3. osa, 4. osa, 5. osa, 6. osa, 7. osa, 8. osa, 9. osa, 10. osa, 11. osa, 12. osa

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Tema teised romantilised lood leiad SIIT.