Iga suudluse taga ei peitu prints

Millal — veel tähtsam, miks — otsustas inimkond, et suudlemine on mõnus tegevus? Ehk saab see alguse lapse imetamisest? Või on see hoopis õpitud käitumine, mis on külge jäänud esivanematelt, kes partneri otsingul just nimelt maitsesid väljavalitu sülge, saades nii kinnitust võimaliku tulevase partneri tervise kohta.

Igatahes, olgu see käitumine õpitud või kaasasündinud, harrastatakse suudlemist pea kõikides kultuurides. Suurem osa maailma rahvastikust suudleb, kuid 10 protsenti seda siiski ei tee, viidates puhtusele.

Välja on kujunenud eriti nauditav füüsiline reaktsioon suudlemisele. Ajus moodustub suudlemise ajal oksütotsiin, mis on olnud ühenduslüliks inimestevahelistes tunnetes. Selle moodustumisel hakkab eralduma ka teist keemilist elementi dopamiini, mis kokku annavadki meeletult mõnusa tunde suudlemise ajal. Teisisõnu, suudlemise ajal tekib ajus sama reaktsioon nagu šokolaadi või kokaiini tarvitamisel. Ja igal juhul on suudlemine tervislikum.

Tõepoolest, suudlemisel on emotsionaalsel rahuolul suur roll, andes edasi nii kiindumust, meeldivust kui ka armastust. Kuid samal ajal võib suudlemine olla väga ohtlik. Näiteks võib tuua herpes simplex 1 viiruse (HSV1) ehk maakeeli ohatise, mis põhjustab külmaville, võib suudlemisel väga kergelt partnerile kanduda. Sama on süüfilisega. Suudlemise kaudu kandub üldse edasi mitmeid suguhaigusi.

Loetelu võib täiendada n-ö suudlemistõvede mononukleoosi ja lümfisõlmede põletikuga, aga ka tavapärasemate haigustega: nohu ja gripp, mis võivad külge hakata haigega suudlemisel.

Avatud suuga suudlemisel võib edasi kanduda keskmiselt 250 bakteriliiki. Suus olevad bakterid ja sülg, millest ei oska ohtu oodatagi, võivad sulle hoopiski ohtlikuks osutuda.