"Igas kohas on mees laiade naeratuste ning ülistavate sõnade saatel vastu võetud."

10. osa Naisteka järjejutu sarjast
"Igas kohas on mees laiade naeratuste ning ülistavate sõnade saatel vastu võetud."
Foto: Shutterstock

Kümnes osa Naisteka järjejutu seeriast "Ebaõiglane", mille tegevus toimub suvel ühes rannakülas ja sündmuste keerises on lahutatud naine Reelika, kelle minevik ja olevik on täidetud keeruliste armuasjadega.

Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

10. peatükk

Nagu lapsega perekond

Ühel hetkel avastan endalegi ootamatult, et naeratan. Tunnen ennast tõesti hästi ja vabalt. Hakkan uskuma, et Delisa ei kukugi üle ääre ja et meri ei kavatsegi meid siin samas endasse tõmmata.

,,Tule siia,” tõmban tütre endale lähemale ning klõpsan pikemat mõtlemata telefoniga meist mõned pildid. Delisa liigub pärast kahte klõpsu Paavole lähemale, et taas käega vett katsuda. Ma ei avalikusta väga tihti pilte. Mõned hetked tagasi tehtud fotol oleme Delisaga aga mõlemad nii õnnelikud ja rahulikud, et pikemalt mõtlemata panen pildi üles.

Seotud lood:

,,Täna on külakeskuses kohvikute päev. Kas tahaksite äkki ka minna?” küsib Paavo ootamatult.

,,Jaaa,” kilkab Delisa rõõmsalt enne, kui ma üldse mingisugusegi eitava vastuse suudan välja mõelda. Kohe tuleb meelde tütre õnnelik nägu fotol, mille just tegin. Jah, ma tahan, et näeksin seda veel. Ohkan ja noogutan ootusärevalt minu poole vaatavate silmapaaride poole.

,,Kas ta on mingi kohalik valitseja?” mõtlen, kui Paavo ja Delisaga kolmandasse kohvikusse jõuame. Igas kohas on mees laiade naeratuste ning ülistavate sõnade saatel vastu võetud. Naised ruttavad teda kallistama, mehed suruvad käe pihku. Vaatan kõrvalt, kuidas Paavo naeratab sõbralikult kõigile, kellega suhtleb. Kui nad temas ainult sellist külge näevad, siis saan aru, miks ta neile meeldib. Mees kõnnib ringi uhke hoiakuga, nagu kogu küla tõesti kuulukski talle.

Seda enam kraabib sisemuses teadmine, et mina polnud väärt seda, et mees minuga viisakalt käituks. Jah, nüüd küll, sest Merike käskis tal meid merele viia. Aga esimese kohtumise tõrksus ripub valusalt kusagil meie vahel.

,,Millist kooki seekord?” viipab Paavo käega järjekordse leti poole, mille ees seisame. Seekordne kohvik on imeilusas taluaias.

,,Mina rohkem ei suuda. Ammu pole mul olnud võimalust koduseid küpsetisi saada, nii et eelmistes kahes kohvikus sai veidi üle pingutatud,” tunnistan ausalt.

,,Emme, vaata, jaanalind!” sikutab Delisa mind varrukast ning näitab sõrmega uhkustavalt saba laiali ajanud linnu poole.

,,Tegelikult on see paabulind,” naeratab proua leti tagant. ,,Seal on veel loomi. Võite vaatama minna,” viipab ta julgustavalt sinna poole, kus Delisa ilusat lindu nägi. Noogutan Paavo küsivale pilgule vastuseks ning jalutame kuuride poole, mille vahel jalutavad veel mõned lastega perekonnad.

Nagu meiegi… käib peast läbi kiire mõte. Muigan oma alateadvuse trikile. Delisa on viimaste tundide jooksul Paavoga tõesti nii hästi ära harjunud, et nendevaheline suhtlus on kuidagi üllatavalt vaba. Seda ebamugavamalt ma ennast tunnen, kui koos võõras aias ringi jalutame ning vaatame erinevates puurides ja aedikutes igasuguseid linde, küülikuid, merisigasid ja ühes suuremas aias isegi lambaid. Delisa ei taha küll ühtegi neist puudutada, isegi kui mõned teised lapsed loomi paitavad. Sellegi poolest on tüdruk väga õnnelik, nii et kardan tõsiselt, et see püsiv naeratus võibki talle varsti näkku kinni jääda.

Kas mul oleks midagi selle vastu?

,,Vabandust,” pomisen, kui Paavoga korraga lammaste aia juurest eemale keerame, nii et ma käsivarrega tema oma puudutan. Soe surin voolab mööda mu keha laiali, nagu oleks Paavo minusse mingit erilist energiat laadinud. Mees vaid naeratab vastuseks kuidagi ebalevalt ja pöörab kiiresti pilgu ära. Delisa jookseb tagasi küülikute aediku juurde. Liigume veidi edasi ja jääme Paavoga vaatama suurt lillepeenart, milles säravad väga mitmed erinevates värvides õied.

,,Nii et Merikesel oli õigus ja sa töötadki palju?” vaatab mees mulle ettevaatlikult otsa, nagu õngitseks keelatud maal. Seda ta ju õieti teebki, sest küsib minu käes kõige isiklikuma küsimuse meie tutvuse jooksul.

,,Mulle... lihtsalt meeldib see, mida ma teen.” Olen ise ka üllatunud, et vastamisega hätta jään. Sisemuses tungib üles mingisugune kummaline häbitunne. Nagu oleks töötamine halb.

,,Miks sa siis seda tunnistada ei julge?” tabab Paavi järgmine küsimus mind veelgi ootamatumalt. Mõned hetked tagasi mehe ootamatust põgusast puudutusest saadud soe energia jookseb ikka mööda mind ringi. Tunnen, justkui võiks see ka välja paista, nii et püüan Paavole otsa mitte vaadata, et ennast rohkem mitte reeta. Jõllitan kollast rõõmsameelset lilleõit. Eemalt kuulen laste rõõmsaid kilkeid. Nende laste, kes on kohvikute päevale mõnusat perekondlikku ühisaega veetma tulnud. Meie Paavo ja Delisaga oleme nagu petised selles mõnusas perepäevale sobivas õhkkonnas.

,,Sest ilmselt just sellepärast kasvab Delisa üles ilma isata,” tunnistan. ,,Minu valikud on tihti Delisa suhtes ebaõiglased olnud.”

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.

Loe eelmiseid järjejutu osasid siit: