"Näib nagu kõigil oleks mingid kohutavad suhted minevikust luuseritega, kes on neid siis kohutavalt ära kasutanud ja sellest tulenevalt saan juba esimesel tutvumisel kuulda ümber nurga juttu, et mehed on sead.

Ja mis jama see on, et nii paljud naised on 40. eluaastaks juba kaks (!?) korda lahutanud? Ma ise mõtlen, et peale lahutust inimene ikka mõtleb väga hoolikalt järele enne, kui hakkab taas abielluma, aga tundub, et ei.

Ja mida vanemaks naine saab, siis seda meeleheitlikumaks ta muutub, et sõlmida juba see uus mõttetu abielu või kooselu. Seda tehakse nii kiirustatult, et iga tark mees astub kõrvale ja siis abiellutakse järjekordselt mingi luuseriga ning ring hakkab otsast peale.

Mind on süüdistatud, et mina ei oodanud ja seepärast abielluski luuseriga, aga halloo, ma ei hakka pärast aastast tutvust kellegagi abielluma. Ükski normaalne inimene ei tee midagi sellist."

Lugejad, rääkige kaasa! Milliseid kogemusi teil peale 30. eluaastat kohtingutega on?