Incubus

Ta tuleb öösel kauni noormehe või lihtsalt vägeva isase kujul, magab naisega, tungides järsult tema sisse. Teda ei ole näha, aga ta on raske. Tal on kõrvad, aga tal ei ole silmi või ei näe need just eriti palju.

Ta sünnib hämaruses ja kaob sinna ning keskaegse legendi järgi pole ükski naine tema eest kaitstud.

Meesdeemonit, kes ronib peale, nimetatakse incubuseks ja naisdeemonit, kes ronib alla, succubuseks.

Kas psühhiaatriline probleem?
Osaliselt, leiab doktor Vaino Vahing. Tegelikult tuleb selliseid “magajaid” inimese öö-elus ikka ette. Ebamugav seliliasend võib inimese hingetoru kinni pigistada ja veri ei saa piisavalt hapnikku. Siis tekibki unelaadne kujutelm (unehüpnoos), et sa ei saa paigast ära, et liigud parimal juhul nagu orav rattas.

Incubus ründab neitsisid ja nunni, kelle jaoks seksuaalelu on problemaatiline. Kuid võib ju ka täiesti igapäevast rahuldatud elu elava inimese ellu kõikvõimalikke hämarolekuid sattuda. Sajaprotsendiliselt pole luupainaja eest kaitstud keegi.

Parimas vanas terviktekstis, mis incubuse probleemist meie päevadeni säilinud on, nõiajahti vastustanud sakslase Johann Weyeri kirjelduses (1563) esineb incubus hoopis naisena, kes magab noore ja tegelikult päris asjaliku mehe peal. Asjalik oli ta seepärast, et jättis klaasist ööpoti sängi juurde ja raskejalgne daam, kes ühel järjekordsel ööl teda uuesti piinama tuli, astus omale killud jalga.
Tekst on huvitav seepärast, et too agressiivne naistont “hakkas siis kaebama oma ville”. Oh seda õrnemat sugu küll!

Kes ta siis on ja kust ta tuleb see incubus?
Ilmselt võib öelda, et maailmas on midagi, mida traditsiooniline teadus on võimetu seletama ning on moodustunud energiaid, mis inimesest kõrgelt üle käivad.
Kuid just viimasel ajal on psühhiaatrid asunud incubuse probleemiga tõsiselt tegelema. Näiteks on sellest kirjutanud Hongkongi teadusemehed: incubus olevat erotomaaniline luul. Tüüpiline luululine seisund, kus sedalaadi nägemusi võib tihti esineda, on näiteks paranoidne skisofreenia, leiab Hongkongi psühhiaater Mak, toetudes nende seisundite analüüsimisel Freudi teosele “Kirjad Wilhelm Fliessile”.

Incubus võib võtta konkreetse inimese näo, kuid väga sagedasti on ta lihtsalt fantoom, keda ei eksisteeri. Ta on tajuhallutsinatsioon. Incubuse rünnak on seda tugevam, mida enam see teadvuses seostub konkreetse kunagise vägistamissituatsiooniga, sedastavad uneuurijad.

Tunnistajate ütlustest nähtub, et incubus võib nii lükata, kõigutada kui tõmmata. On juhtum, et seda kogenud naise keha on voodis pöördunud 360 kraadi (J. Cheyne, “The Incubus”). Sagedamini surutakse ohver sügavamale voodisse.

Incubuse ohvrid soovivad sageli seda ahistajat näha, kuid see pole võimalik, sest see, mis rusub, on tühjus. Kui see olekski konkreetne mees — näiteks jumaldatu — siis poleks tema imaginaarsed rünnakud nii kestvad ja lõpeksid võib-olla imaginaarse lapse sündimisega.
Pigem tajub naine incubuses kurjust, tugevat kurja jõudu üleüldse.

Nähtuse kliinilised näitajad pärinevad küll inimese närvisüsteemist, kuid selle tõlgendus on nii mõnigi kord hoopis abstraktne: Vanakurat ise tahab mind.

Noormees, keda kirjeldas Johann Weyer, sai sellest kogemusest hoopis omapärase filosoofia. Esiteks pidi ta kindlasti arvama, et ka kurat on haavatav ja teiseks teadis ta nüüd, et naudingud on nii mõnigi kord omapärased, kui näiteks hoopis naine on peal.

Seksuaalse suunitlusega luupainaja sage ilmumine on märk tõsisest isiksusehäirest. Küllap tuleks pöörduda arsti poole.